| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Väikeisi kuulõ kittüses | | | | Inemises saaminõ | | | Minevaasta kuuli üte lausõ, mis mullõ takastperrä mõtõldõh tunnus õnnõ inämb õigõ olõvat. Üts tark miis ütel’, et inemiisi võetas tüüle näide tiidmiisi ja mõistmiisi peräst, a vallalõ tetäs iseloomu peräst.
Tüüandja tahtva õks tiidä, määndse inemisega tegemist om. Tuuperäst naid tüühüvõtmisõ jutuajamiisigi peetäs.
Tiidmiisi ja mõistmiisi kinnütüses omma tüületahtjil paprõ ette näüdädä – egäsugumadsõ kooli ja koolitusõ. Mõnõl tüki-i üte lehe pääle är mahtuma. A tuu kotsilõ, määne inemine tä om, olõ-i üttegi papõrd ette näüdädä.
Viimätsel aol küstäs tüükotusõ tahtjidõ käest kõrrast inämb, määndse huvi näil omma. Ja ku inemine ütles, et tä om uma elo nii tüü pääle pandnu, et muu jaos aigu ei olõki, sõs tuud inemist väega tüüle ei taheta.
Inemisel piät tüü ja perre kõrvalt ka hindä jaos aigu olõma. Sõs tege tä ka tüüd parõmbahe.
Aolehest saa lukõ, et sakõstõ omma keskiälidse inemise hindäle meeleperälidse aoviidüsse leüdnü. Ma arva, et tuu põhjus om rohkõmb vapa aigu, mis teküs, ku latsõ omma kotost lännü. Sõs proovitas esisugumaidsi tegemiisi ja leütäski midägi, mis and elolõ vahtsõ värvi.
Parõmb olõs, ku inemise jo latsõpõlvõh uma süäme perrä tegemise üles levvässi.
A tuu jaos piät saama võimalikult pall’o esisugumaidsi asjo pruuvi. Tast tulõgi vahe suuri ja väikeisi kuulõ vaihõlõ.
Suurõ kooli omma liinah, koh om eräle viil muusigakuul ja spordikuul ja kunstikuul ja nii edesi. Ku lats taht mitund asja tetä, sõs piät tä hinnäst katski kaksama. Kõik aig om kipõ takah ja pingõ pääl.
Muusigakooli oppaja taht latsõst tippmuusikut tetä ja nõud tävvelikku pühendümist, samal aol taht lats ka sporti tetä, a treener taht täst jäl olümpiävõitjat tetä.
Nii või sündüdä, et lats jätt mõlõmba kooli poolõlõ. Noid om ütsikit, kiä säändsele tempolõ vasta pidävä. Vai lõpõtasõki muusigakooli är ja ei võta inämb elohki pilli kätte.
Väikuh koolih tegevä kõik latsõ kõkkõ. Meil näütüses käävä inämbüs latsi mudilaskoorih, sporditsõõrih, kunstitsõõrih. Suurõmbilõ tulõ mano jalgpall, võrkpall. A tuud tetäs rahulikult. Saa kõkkõ pruuvi ja ei aeta tulõmust takah.
Muidoki ei tulõ säändse mooduga tippõ. Kiä tiid mi kuuli, tuu ütles no, et ma võlsi. Orava kooli võrgutrennist om vällä kasunu Eesti kuundisõ temporündäjä Aganitsa Andri, kiä viimädse talvõ mängse Itaaliah.
A kas tuu omgi nii tähtsä? Tähtsä om tuu, et latsõlõ jääsi koolist elos aos tunnõ, et sporti tetä om hää.
Seo aasta tull’ mi kuuli üts lats suurõst koolist ja sai no mi kooli jalgpallivõistkunnah medäli maakunna meistrivõistluisil. Imä ütel’, et suurõh koolih ei olõs tä last mitte kunagi võistkunda võetu. A no om üts lats man, kiä om saanu suurõ tahtmisõ sporti tetä.
Ku väikul koolil olõ-i hindäl pall’o võimaluisi, sõs haard tä kinni egäst võimalusõst, midä pakutas välästpuult: KIKi projekti, keemiä ja füüsiga opitarõ, KEAT-koolitusõ (Kaitsa hinnäst, avita tõist!), avastusopõ.
Ja tuu ei olõ tähtsä, et mõni tunn klassih raamadu takah är jääs. Guuglist levvät kõik fakti üles, ku otsi mõistat.
A inemises olõmist opitas õks välähpuul klassiruumi ütitsih tegemiisih. Midä väikumb kuul, tuud kergemb om inemises saia. | | |
| | Säinasti Ene,
Orava kooli oppaja | | | | |
|
|
|
