| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Katõ tita elolõjäämise lugu | | | Mitmõ sündünü latsõ ja imä saiva 1975. aastaga keväjä Võro haigõmajast kodo üten stafülokoki-pisiläse ja tuu teküt’ tõsitsit tervüsehäti.
Seo luu päätegeläsel, lehekuun sündünül tütärlatsõl, leivä kolmõ kuu vannudsõlt vällä nii suurõ kõtuhädä, et mitte ütski süük egä juuk es püsü täl seen: latsõl nõssi viil palanik, tä läts’ paistõ, ossõnd’, pasand’ verd ja rüükse valu käen. Rohto ja api sändse hädä ja pisiläse vasta es olõ saia.
Tuukõrdnõ haigla päätohtrõ Kööbi Endla oll’ murrõn ja käve lats’kõist mitmit kõrdu kotun kaeman. Haigõmajja tä last imäga es võta, tuuperäst et «haigõmajan ei olõ sändsega midägi tetä». Ku asi kõrrast hullõmbas läts’, võtt’ tä ütskõrd karmanist vällä roho valu vasta, andsõ imäle ja soovit’ tuud pruuki, «et latsõl olõssi kergemb minnä…».
Üten terve perrega otsiti api egält puult, kost mõistõti. Ku sai selges, et harilikust meditsiinist api luuta ei olõ, küsüti tutvit pite rahvatohtriidõ tarkuisi.
Määnestki tiid pite jõudsõ perreni teedüs Villändi kandi rahvatohtri käest: timä soovit’ anda sändse kõtuhädä puhul piiretüst tarovaiguga. Imä uursõ raamadukogon viil vinnekeelitsit mesindüsraamatit ja rohi segätigi kokko… a anda es julõta. Kiä tuu sõs mõnõkuudsõlõ latsõlõ piiretüst and!
Ku valurohi kah inämb es avita ja haigus oll’ olnu jo mitu nädälit nink latsõ imä tävveste luutusõlda, tekk’ tä süäme kõvas ja otsust’, et no om asi nii hull, et nuu mõnõ tsilga piiretüst tarovaiguga saa-i midägi hullõmbas tetä – ku koolõs, koolõs lats nigunii. Imä and’ roho latsõlõ sisse. Lats jäi vakka ja magama. Üüpäävä last üsän hoitnu ja surmani väsünü imä vaiu timä kõrvalõ.
Imä heräsi mõnõ tunni peräst latsõ lalina pääle: tita oll’ inne immä üles virgunu, mängse ummi kässiga ja selet’ midägi rõõmsahe. Imä es usu ummi silmi – a nii oll’, rohi oll’ avitanu! Rohto anti viil mõnõ päävä, lats praavu kipõstõ ja sai pia kõrralidsõlt süvvä.
Joba järgmäne päiv kärot’ imä uma terves saanu latsõga liina pääl. Tuud trehväs’ nägemä Kööbi Endla ja muidoki pahand’ hirmsahe. A kullõl’ sõs är latsõ imelidse tervessaamisõ luu, rõõmust’ ja ütel’: «Ma tuud kuulnu ei olõ ja teedä ei või.»
Nädäli peräst tull’ perre ussõ taadõ üts võõras ärvaivat ikulinõ naistõrahvas. Tull’ vällä, et timä samal aol sündünü tita vaivõl’ sama tõvõ käen. Tuu naistõrahvas ütel’, et sai aadrõssi tohtrõ Kööbi käest, kiä oll’ ütelnü, et tiid ütte peret, kon lats sai samast haigusõst terves, a timä ei tiidvät, kuis – mintägu ja küsütägu esi!
Naistõrahvalõ seletedi asi är, anti rohi üten ja pia oll’ naanõ jälki ussõ takan – tõi korvitävve pluumõ ja tennäs’ abi iist. Teno hääle tohtrõlõ, kiä julõs’ tunnista, et timä midägi tetä ei mõista, ja kiä kaudõ soovit’ nõvvokogo meditsiinisüstemist välläpoolõ api otsma minnä, sai api ka tõnõ lats.
Tohtrõ Kööbiga puttu taa perekund ka ildampa kokko ja tä es väsü kinnütämäst, et taa juhtuminõ jääs tälle terves elos miilde. Lugu om mi perre uma ja ellojäänü tütärlats olõ ma esi. Kah’os om aig kistutanu mu imä meelest tuu tõsõ apisaaja latsõ ja imä nime – ku tuu teedä saassi, olõs hää!
Ojari Triinu
Toimõndusõlt: 6. lehekuu pääväl tulõgi Triinul tsõõrik tähtpäiv. Pall’o õnnõ! | | | | Puujalguga miis | | | Meil om tan ollu naid perearstõ pall’o. Olï ka üts Piidre-nimeline. Mul kah oll’ vaia arstitähti ja kokkokõnõldul aol olli sõs jutulõsaamisõs uutman. Sääl uutsõ ka üts tutva miis, kiä oll’ Vinne kroonun Afganistanin jalust ilma jäänü. Tä pidi õga aastaga hinnäst näütämä, et äkki omma jala ala kasunu.
Tä sõs selet’, kuis tä viimäne kõrd tuu Piidre man käve. Ku tohtri oll’ küsünü, miä kaibat, sõs tä oll’ ülnü, et jala haltasõ. Tohtri oll’ kaenu tälle otsa, nakanu sõs arstitähti kirotama ja opanu, kuna midä määri.
Miis oll’ kaenu tohtrilõ otsa ja ülnü: «Ma saa arvo, ku sa määnestki hääd vällämaa tavotti kirotat, et nä käümisega nii es kriuksnu, a naidõ kallidõ kreemega ma kül ummi puujalgo ei määri!»
Olï ülnü ja tohtri tüütarõst vällä astnu. Tä olõs viil kõnõlnu, a minno kutsuti sisse ja ma es kuulõ rohkõmb.
Mõttusõ Kalev
Rõugõ khk | | | | Autujuhi segämisest | | | Mi naksi ütel ilusõl suvõhummukul pia 15 aastat tagasi Tartu liinast Võrumaalõ Selli poolõ vai mi maakottu sõitma. Antsla liinast jääs tuu säidse-katõsa kilumeetrit Haabsaarõ poolõ. Piaaigu egä kõrd juht autut minu miis Uunu, a tuukõrd oll’ tä poolõ üü aigu umast maaparandajidõ pidust tulnu ja säädse hinnäst magama. Takan pingi pääl istsõ mu tütär ja väümiis Ivar. Ma sõitsõ ummi mõttit mõtõldõn ja miis magasi rahulikult kõrval.
Naksimi juba piaaigu peräle jõudma, püürdsemi suurõ tii päält, Kerikuoja päält, mõtsatii pääle. Tuud tiid veeti prahti Antsla liina prügümäele ja tiil olli mõnõ tsomba seen. Miis heräsi üles ja ütel’, et midä ma viruta. Mullõ ei miildü, ku kiäki sõidu aigu mõnõ märküse tege, a ma es ütle midägi.
Perän, ku naksimi Tartu poolõ tagasi sõitma ja tii pääl oll’ kah määnegi jura iin, tänit’ miis jälki, et mis ma torma.
Antslan lätsi tõsõ puuti, ma jäi autu pääle istma. Pia tulli nä tagasi. Mu autu taadõ tull’ üts tõnõ autu ja ma tahtsõ tollõlõ ruumi tetä nink panni kipõlt minemä. Tollõ pääle ütel’ miis, et kohe mul nüüt nii kipõ nakas’.
Vot sõs sai mul viländ ja ma käräti kõvastõ, et põra olõ mina roolin ja sõidagi esi. Ku mõnõlõ ei miildü, sõs ronigu maaha ja tulku bussi vai rongiga perrä.
Mi sõitsõ juba Antslast vällä Kraavi kerigu poolõ, ku ma tundsõ, et autun om kuigi rassõ vaikus, kiäki es ütle sõnnagi. Ma küsse tassa: «Kas ma ütli midägi halvastõ?» Uunu ütel’, et ma es ütle midägi halvastõ, õnnõ Ivar jäi puuti maaha.
Alopi Ene | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Maiparaadilõ!
Vinne aol kävemi Võro liina keskplatsi pääl maiparaadil. Parhilla tan inämb paraatõ ei peetä, püünegi om är lahutu. Tuud püünet kutsõ rahvas kusõmüürüs.
Inne ku paraat pääle nakas’, pei tähtsä ülembä üllen püüne pääl kõnnit. Kõnõlõjidõ nime olli perän lehen, a sõaväe esindäjä nimme es olõ. Selle et sõaväke mi väikun liinan es tohe näüdädä. Aolehe pildistäjä kistut’ kõik sõaväe tunnussõ – pagoni, nöpsi ja tärni – ummi pilte päält maaha. Tuu kunst oll’ täl käpän.
Kõgõ vahvamb oll’ sis, ku pikk rivi marssma nakas’. Kõgõ ilosamb oll’ gaasianalüsaatoridõ tehasõ kolonn: kõiki liiduvabariike lipu veretämän ja sportlasõ üttemuudu rõivin.
Rivin marsiti Leegeni (parhilla Karja) uulitsalõ, sääl sai mõnda huuvi loosungi ja plakati är sokuta. Kojamiis kor’as’ perän üles, oll’ hää ahokütmise matõrjaal.
Ku tsõõr oll’ liinalõ pääle tettü, tormssi kõik restoraani maipühhi pidämä. A parhilla olõ-i Võron restoraanigi inämb. |
|
|
|
