Nummõr' 332
Mahlakuu 14. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Opipoiss – vahtsõnõ oppus
  • Uudissõ
     
  • Võru Roboti Tsõõr uut tehnigasõpru
  •  
  • Mooste folgipido: vana vahtsõ hõngoga
  •  
  • Paku vällä Hurda-preemiä saaja!
  •  
  • Kalkuna Mari vahtsõnõ plaat
  • Märgotus
     
  • Täüsinemiisile ligembäl
  •  
  • Võhandu Ööpik 145
  • Elo
     
  • Tülü bussiuutmisõ kua ümbre
  •  
  • Mõnistõ Mehkari pidäsivä üüdiskut
  •  
  • Rõiva- ja uulidsakunst kuun
  •  
  • Lainõ avit’
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Võhandu Ööpik – Hermann Julius Schmalz.
    Tootsi Edgari pilt
     
    Võhandu Ööpik 145
     
    6. mahlakuu pääväl oll’ Räpinä kandi muusigamehe Hermann Julius Schmalzi 145. sünnüaastapäiv. Meid om vähäst jäänü, kes tedä eloaol omava nännö ja tundno.

    Räpinä vallah Kõnnu küläh sündünü Schmalz mängse joba noorõlt säidset pilli: viiol, kitarr, klaavõr, harmoonium, tsitra, mandoliin ja bajaan. Kirämõistmisõ, saksa keele ja noodikirä opas’ tälle selgest imä Marie Matiesen, kes oll’ saksa suust perit.

    Mino vanaimä Miina oll’ kah perit Kõnnu küläst, sünnütalost Noorhannide suust. Näid oll’ perreh 12 last, Miina kõgõ vanõmb (1864).

    Tä selet’ mullõ, et vanal aol pante tütregu suvõl aita makama, poisi kävevä õdagidõ ehal. Kah Hermann (Maldsi Härma) käve vele Arturiga nääle kannõlt ja viiolet mängmäh. Poissõ aita sisse mudogi es lasta. Maldsi poisi pahandano: «Kedä ti sõs sisse lasõti, ku esiki sakso ei kutsu?!»

    Hermannilõ talotüü es isto, läts’ är ilma pääle – Tarto liina ja Võromaalõ. Kirot’ seto juttõ ja laulõ, asot’ Seto seldsi ja laulukoori. Om kirotanu ligi kümme setoainõlist rahvaraamatot. Astõ üles Vanemuisõh ja Estoniah ummi laulõ ja luulõtamisõga. Hüüdnimest saigi Võhandu Ööpik ja Emajõe Ööpik. Andsõ ka muusigatunne.

    Inne I maailmasõta jäi haigõst, psüühilidselt. Kannat’ suurustusmaania all. Kõnõldi määndsestke õnnõtusõst tulõkah’o aigo. Armast’ aumärke kanda ja nimet’ hinnäst ilmameistrest – Wettermeister. Et timä saa viiolemängoga ilma muuta. Ilmo kunage kodokante, a joba tõsõ inemisenä.

    Mi perreh Räpinäl oll’ tä tihtine küläline, kellele pakute lõunatke. Tõi meile hoiulõ uma pilli. Viiol rippu saina pääl. Opas’ mu velele Edgarilõ viiolemängo selgest, nii et veli mängse häste ka klassikaliise viise. Mullõ opas’ mandoliine mängmist. Ku tä viise komponiirse, sõs oll’ nigu tõsõh ilmah ja umaette, ja pandsõ õkva noodi kirja.

    Põvva aigo telse vihma, sõs pallõl’, et tol pääväl viiolet es pututas. Juhto sadama nakkama, läts’ vällä ja laskse vihmal sadada paprõ pääle, peräh lugi, mito tsilka oll’ üte minotiga sadano, pandsõ kõik kirja.

    Tervüsehädäst huulmada oll’ tä viisakas ja intelligentne. Küläh käve õnnõ sääl, koh tedä häste vasta võeti ja timä olokõrraga arvõstõdi. Oll’ ka sääntsit, kes tedä ku hullo narrsõva ja timä ilmaennustust vällä naariva.

    Saksa okupatsiooni aigo pante Räpinä Sillapää losse, koh oll’ aianduskuul, sõaväe laatsaret. Schmalz käve sääl ülembidega jutto ajamah. Tedä võete häste ja arvosaamisõga vasta. Saksa kiil jo sulaselgelt suuh. Mängse näile viiolet.

    Aianduskooli opilasõ olliva suvõl kooliaiah ja pargih praktikal. Ütskõrd näi, kuis sõdure olliva lossi ette rivistedü. Herr Schmalzilõ pante laulmisõ saatõl ketiga medäl kaala, mis pidi olõma Hollande printsi kingitüs. Õdagu tull’ tä meile, oll’ õnnõlik ja näüdäs’ uhkusõga medälet. Kenä metallehe punadsõ kiviga keskel.

    Ku tä haigõst jäi, saatsõ mu imä minno tälle söögipoolist viimä. Tä elle ütsindä kunagidsõ Kanajala koolimaja väikeseh kõrvalmajah. Ku tarrõ lätsi, näi, et täl om makamisõ asõ põrmandol. Imä ütli, et nii maata jo külm, säng olõmah. Timä selet’ vasta, et ilmategemisest om vaia maaühendüst.

    Schmalz kuuli kah’ost 75aastasõna vallavaesõna. Matõti Räpinä ligidäle Ristipalo kalmistolõ. Aastal 2000 kõrrald’ Schmalzi sugulanõ Kõnnu küläpäävä Maltsi taloh.

    Käve minagi kuulsast laulto tiigi kalda pääl, kost nuur Malts tegi laulu «Sauna taga tiigi ääres mängis Miku Manniga…» 1901. a avald’ tä uma «Nalja laulikuh» laulu 11salmilidsenä. Rahvasuuh om laul jäänü kolmõ-neläsalmilidsõst. A lustligu laulo omma esiki sõduri rivilaulust võtnova.

    Tootsi-Pärnaste Leida
    Räpinä khk
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin