Nummõr' 332
Mahlakuu 14. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Opipoiss – vahtsõnõ oppus
  • Uudissõ
     
  • Võru Roboti Tsõõr uut tehnigasõpru
  •  
  • Mooste folgipido: vana vahtsõ hõngoga
  •  
  • Paku vällä Hurda-preemiä saaja!
  •  
  • Kalkuna Mari vahtsõnõ plaat
  • Märgotus
     
  • Täüsinemiisile ligembäl
  •  
  • Võhandu Ööpik 145
  • Elo
     
  • Tülü bussiuutmisõ kua ümbre
  •  
  • Mõnistõ Mehkari pidäsivä üüdiskut
  •  
  • Rõiva- ja uulidsakunst kuun
  •  
  • Lainõ avit’
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Täüsinemiisile ligembäl
    Lugu näütüselt «Nahaalutsõ luu», miä oll’ välän Vana-Võromaa kultuurikuan
     
    Bereczki Urmas

    Inemine eläs edimädse jao umast elost õnnõ poolõldõ tuun käega kumpi ainõlidsõn maailman, miä mi ümbre om. A poolõldõ hindä ja vast ka tõisi luudun ettekujotõdun ilman. Tä ei tii viil vaiht uma hingelidse ja asjo täüs mängomaailma ni meist olõnõmalda, periselt olõmanolõva maailma vaihõl.

    Ma olli viil katõ jalaga kinni uman nõiduslidsõn ilmapildin, ku katõ ja poolõ aastagadsõlt sattõ väikust kõrvalidsõst Eesti küläst katõmiljonilidsõ Budapesti üürikortinahe neländä kõrra pääl.

    Kortin oll’ viil puultühi, nii ma naksigi tuud viil küländ kõllõt tarrõ täütmä ummi vahtsidõ mängoasjoga, muidoki säändside tallituisi ja asjoga, minkast ma esi arvo sai.

    Köüdi paila uma puust mängomaja külge, mink katus är käve, ja vidi tuud hindä perän parketti piten. «Poiss, mis sa tiit?» küsse mu imä tarrõ astõn. «Sitta viä,» tull’ vastus.

    Aastidõ peräst, tuu võisõ johtuda vast sõs, ku mul silmä vallalõ lätsi (arvada niisama nigu kassipujõl), naksi ma hinnäst aigopiten nägemä välästpuult, joba nigu ossa laembast ütiskundlidsõst võrgustust, üten tuu mano käüvide üllenpidämis- ja läbikäümismudõlidõga.

    Maal, uma madjari vanaimä man, panni ma kõrraga tähele, et mu tädipoig, mukka üteiäline poiss, ütles mi ütitsele vanaimäle «ti». Tuu paistu kül ands’ak, a edeotsa ma kai kimmüse mõttõn hoita, et ma vanaimäga juttu ei tii; nii sai võita aigo n-ü uma saisukotussõni joudmisõs.

    A ku ma är näi, et kõik tõõsõ, noidõ hulgan mu tädi ja mu hindä esä, ütlese sammamuudu vanaimäle «ti», sõs pidi ma tunnistama, et olõ-õi päsemist, ni naksi tälle ka esi «ti» ütlemä.

    Ummõhtõ näüdäs’ tuu vällä nigu rollimäng, olku et ma esi tuud hindä jaos nii es nimma ega tuust niimuudu es mõtlõ.

    Sõs tull’ suvi ja ma sõidi üten perrega tõsõ vanaimä mano Eestihe, kiä elli vast viil vanaaolidsõmban maakotusõn ku madjari vanaimä.

    A sääl ma tundsõ är, et tälle ma ütle esihindäst mõista «sa», nii nigu tõisilõ külä suurilõ ja vanolõ inemiisile. Nii teevä tan külän jo kõik tõsõ, «ti» tarvitamisõst tulõsi õnnõ segähüst.

    Tuu suvõga ma kasvi hindä silmin hindälegi uutmalda pall’o suurõmbas, ku ma hinnäst Ungarin tundsõ.
    Sääne vaih jututegemise viie man muidoki es muuda kibõna võrragi tuud, kuis ma umist vanaimist luku pei vai näid hoitsõ. A et ma sai asjo kõrvuisi säädä, tundsõ ma hinnäst Eestin ollõv sõski täüsinemiisile veidü ligembäl.

    Seo lugu om üts jutt näütüselt «Nahaalused lood», miä tege tutvas Eestin elävit esi rahvit ja kultuurilist kirivüst. Näütüsel om 56 luku, nuu omma kirja pandnu eestläse vai mõnõst muust rahvusõst inemise.
    Kõik luu omma säändse, miä omma inemiisile tsipa «naha ala lännü». Luu omma nahakunstnigõ tettüisi kaasi vaihõl. Bereczki Urmassõ luulõ tekk’ kaasõ nahakunstnik Mägi Katrin.

    Näütüse omma kokko säädnü Varblasõ Reet ja Taska Marje. Ku inne olli naa luu eesti ja inglüse keelen, sis no saa kõiki lukõ lukõ ka võro keelen. Luu pand’ ümbre Kalla Urmas.

    Vana-Võromaa kultuurikuan üllen olnu näütüs rändäs edesi Saarõmaalõ.
     
    Bereczki Urmassõ lugu Mägi Katrini kaasi vaihõl.
    Harju Ülle pilt
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin