Nummõr' 332
Mahlakuu 14. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Opipoiss – vahtsõnõ oppus
  • Uudissõ
     
  • Võru Roboti Tsõõr uut tehnigasõpru
  •  
  • Mooste folgipido: vana vahtsõ hõngoga
  •  
  • Paku vällä Hurda-preemiä saaja!
  •  
  • Kalkuna Mari vahtsõnõ plaat
  • Märgotus
     
  • Täüsinemiisile ligembäl
  •  
  • Võhandu Ööpik 145
  • Elo
     
  • Tülü bussiuutmisõ kua ümbre
  •  
  • Mõnistõ Mehkari pidäsivä üüdiskut
  •  
  • Rõiva- ja uulidsakunst kuun
  •  
  • Lainõ avit’
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Linnukiga ratsutama
     
    Oll’ Vinne aig, kolhoos telse linnugi põldu külbmä.

    Ollimi Ridali linnuplatsi pääl purilinnukidõga lindamah. Platsi tõsõh otsah laaditi suurõlõ linnukilõ põllurammu pääle. Väino, mu kooliveli, oll’ laatja ja pidi linnugi luugi kinni pandma, ku linnuk täüs saa.

    Väino oll’ viil pääl, ku linnuk pand’ õhku minemä. Es jõvva tä alla hüpädä, haardsõ luugi veerest kässiga kinni ja arvas’, et tedä nätäs.

    A ei, linnuk pandsõ taivahe. Es jää täl muud üle ku kõvva kässi ja jalguga linnugi kere pääl püssü. Oll’ maikuu alguspäiv ja ilma olli väega jahhe.

    Mi näimi, et linnugi pääl om inemine ja lasimi ruttu verevä raketi, et vast linnugijuht saa arro ja tulõ tagasi. A ei, es saa raadioga ka kätte, selle et sagõdus es klapi.

    Nii pandsõ väetüselinnuk kuuh Väinoga põldõ kotsilõ.

    Poolõ tunni peräst tull’ linnuk platsi pääle maaha. Joosimi kaema, et mis om saanu. Linnugijuht sai viil nüüt teedä, et miis ratsut’ timä linnugi säläh.

    Võtsõmi Väino redeliga alla, oll’ näost sinitses külmänü ja käe kangõ. Joosi ruttu mootorratta manu ja sõitsõ puuti viina perrä, et külmärohto tuvva.

    Väino lasksõ puul pudõlit hinge ala, nii sai viinast veidü api ka närve rahos.

    Kõigil oll’ iks hää miil, et miis pidi vasta ja õnnõtus jäi tulõmada.

    Väino kõnõl’ peräh, et oll’ tahtnu Koiola järve kotsil alla hüpädä, a linnuk sai väege ruttu järvest üle ja kõgõ hullõmb oll’ olnu, ku linnuk lasksõ äkki mõtsa kotsilt põllu kotsilõ ja sis äkki üles ni kässiga jõudsõ vaivalt kinni hoita.

    Tä kõnõl’ viil, et oll’ linnugijuhi käest pallõlnu kabiini üteh, et saasi linnada ja umma kodukotust taivast näta. Ei olõvat ette nättü, üteldü.

    Linnugijuht oll’ pabinah külh ja ütel’ kõigilõ, et inne viitkümmend aastat ei tohe kellelegi kõssada. Seo lugu juhtu aastal 1965.

    Kiristaja Vilmar
    Põlva khk
     
    Sassilännü varbide lugu
     
    Minevä suvõ edimädse pikse aal oll’ päiv väega kuum ja sai higisten katuse pääl tüüd tettü. Puukuuri katus laskse vett läbi ja nõudse vahetamist.

    Kile jõudse pääle panda ja sõs kiske taivas joba pilve. Viimätsenä tõie kuuri ette valmis plekipaani. Pandsõ nuu iloste riita ja vissi viil mõne rassemba kivi kah pääle, et mõni suuremb tuulepuhahus näid lakja ei kisussi.

    Õdak läts’ pümmes är ja lätsi tarre. Pikne tull’ inne lähembäle.

    Äkki kuulse, et käü hirmsa kollin. Midägi oll’ koskilt vallale vinnanu. Taipsi, et arvada katusepleki. Edimält es julgu koridorist nõnnagi vällä pistä: tuul oll’ iks väega suures käändnü, terassimüübli linnas’ nigu tuulispask moro pääl ringi.

    Krikin läts’ suurembas ja ma juuskse vällä kaema, mis juhtu.

    Es pane pümmen tähele, et maja iin om trepp, ja juuskse suure varbaga vasta betoontrepi viirt.

    «Kurrat,» röögäti ma, selle et sai peris vallos. Lombasi tarre är ja sõs jäi ka torm vaiksembas. Panni varbale külmä pääle ja es ole nigu suurt vika.

    Hummokus oll’ iks varvas paistele käändnü ja es saa astugi. Oll’ plaan minnä kiirabide kaema, kas luu katski. Välän oll’ kurb pilt: mu riita pantu katuseplekipaani olli kõvera ja moro pääl lajan. Tuun mõtten oll’ iks hää, et ma es lää minevä õdak rohkõmb vällä kaema – olõs viil mõne plekikol’oga pihta saanu.

    Naanõ veie minno Põlvahe kiirabide. Sääl tetti varbast röntgenifilm. Ja mul kästi viil uuta.

    Kutsuti sõs kabinetti ja arsti kaiva kompuutrist asju ja kõnõliva umavaihel midägi. Ku joba kirurg kõlistõdi alla, sai arvo, et asi piät iks tõsinõ olõma.

    Tohtri tull’, kai pilti ja ütel’, et asi om halb, luu om purus ja tule kipsi panda. Klõbist’ puutrin viil ja ma näie, et kirot’ mu nimes Herne Raivo.

    Ma imesti ja ütli, et ei, mu nimi om Ermeli Vaido. Tohtri kaie mulle otsa ja sõs käskse õel midägi üle kaia.
    Lõpus tull’ vällä, et samal aol olliva kiirabide tulnu kats haltava varbaga miist: Ermeli Vaido ja Herne Raivo. Õdõ oll’ nime ja tuuga ka pildi segi ajanu.

    Mu jaos läts’ asi häste: luu oll’ terve, inne mõranõ. Kästi jalale puhkust anda ja kõva tallaga kängi kanda, a tõsõl mehel panti varvas kipsi.

    Kodo sõiten naari mi naasõga juhtunu üle ja ütlimi, et nüüt juhtu kül üts Uma Lehe lugu.

    Ermeli Vaido
    Urvastõ khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kõva valuuta

    Üten maakoolin käve valladu poiskõnõ. Ku pahandust oll’ tettü, läts’ oppaja õkva timä kallalõ. Nii nuheldi tuu poiskõsõ kaala ka tõisi koolilatsi patu.

    No kavva sa kannatat! Poiskõnõ võtt’ imä ummõlusmassina nõgla ja tsusas’ oppaja jalgratta kummi katski. Tuu poisi esä oll’ üle külä meistrimiis ja pand’ rattakummi pääle paiga. A pia oll’ oppaja jäl, ratas käekõrval, poiskõsõ esä man api pallõman.

    Ku poiskõnõ vahtsõst nõglaga oppaja rattakummi man toimõnd’, näkk’ tuud asja pinginaabri. «Kas esä kur’as ei saa?» küsse tä. «Esä hoobis kitt, selle et tä saa jäl viina,» suurust’ poiskõnõ. Oppaja massõ meistrile tüüvaiva iist viinapudõliga, mis külän om kõgõ olnu kõva valuuta.

    Autoga ümbre telefoniposti

    Vinne aigu sõit’ külä mürdsumiis taksoga liina keskplatsi pääle ja massõ suurõmba rahatähega. Taksojuhil es olõ rahha tagasi anda.

    Kundõ kässe täl ümbre telefoniposti tsiiruta, nika ku arvõ täüs tiksus. Säälsaman oll’ miilidsäjaoskund. Miilits karas’ ussõ pääle ja küsse, miä sünnüs. Taksojuht ütel’, et täüt kundõ telmist.

    Miilidsämiis kutsõ mürdsumehe jaoskunda, et seletüst nõuda. A pia lassõ mehe tulõma, selle et säänest paragrahvi es olõ, mis olõs kiildnü autoga ümbre posti sõita.
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin