| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Hintsi Anna võtsõ Kütioro perve pääl lihasuidsutamist filmi pääle.
Harju Ülle pilt | | | | Hintsi Anna: Võromaa film tulõ savvusannast | | | Kipõlt korgõlõ linnanu Kääpält peri filmiluuja Hintsi Anna (32) naas’ Võromaal Kütioro perve pääl vahtsõt filmi tegemä keväjädsel käänüpääväl, ku kuu läts’ päävä iist müüde. Anna luut, et müstiline alostus and Võromaa-filmile õigõ vungi ja uma meki mano. Uma Leht küsütelli Hintsi Annat filmmise edimädsel pääväl.
Midä sa tan Kütioro perve pääl tiit?
Ma filmi lihasuidsutamist. Mul om joba mitu aastakka olnu kimmäs tahtminõ tetä Võromaa savvusannast filmi.
Savvusann om mullõ üts pühä kotus. Lihasuidsutaminõ om edimäne, midä ma filmi, a taha näüdädä filmin savvusanna esisugutsit külgi. Seo filmmine om pikk tii – võtt aigu paar aastakka vähämbält. Või olla lihasuidsutamisõst tulõ eräle lühkü filmikene kah – lätteainõt om!
Ku kaet, kuis liha suitsus, sis mõtlõt elo ja surma pääle, mis seo inemise elo om, mis om ilmlik, mis om vaimlinõ. Savvusann om hää kotus, koh naa mõlõmba kokko saava.
Midä sullõ tähendäs sääne kotus nigu Kütiorg?
Ma esi olõ külh Kääpä küläst peri, a Kütioroh olõ käünü joba aastit. Kütioroh omma mullõ tähtsä sõbra: nii inemise, eläjä, savvusann ku luudus. Kütioroh om Tammõtsõõr, mis om mullõ väega tähtsä kotus. Sääl ma tunnõ, et olõ pühäh kotussõh. Egä kõrd, ku sääl käü, ma laula. Sääl tsõõrih saa henge raholinõ tunnõ. Saa säält joudu ja väke, et eloh edesi minnä. Ku lää Tal’nahe vai Luksõmburgi, sis Võromaa tulõ mukka egäle poolõ üteh.
Mändse omma põnõva võrokõisi tüübi, mändsit tahassi filmin näüdädä?
Kriuksuga, ummamuudu inemise. Mi, võrokõsõ, võimi tetä võllanall’a vai kõnõlda säänest luku, et vesi nakkas silmist juuskma. Mu sugulasõ omma sändse ja ma looda, et mul om kah säänest juurikat!
Näütüses mu tädi Aino. Meil oll’ pido ja tandsiti lavva pääl. Laud läts’ katski. Harilik vanamemm olõssi iknu, et vaijummal, kõik söögi ja joogi saiva hukka.
A tädi Aino ütel’: või ku hää, oll’ iks hää pido ja võtami üte pitsi tuu tervüses! Ja järgmäne pido tulku sääne, et iks kats lauda katski lännü!
Vai om üts vana Mari, kiä eläs Võromaa ja Setomaa piiri pääl. Timä om sääne, et mõist viil koolnuidõga kõnõlda. Ku tä lauda katt, katt iks ammu koolnuilõ sugulaisilõ kah. Pand teleka mängmä, kaes määnestki satelliidiprogrammi ja ütles ütele koolnulõ sugulasõlõ: noh, midä sa taast uudissõst arvat?
Võromaal saava kokko esisugumadsõ ao, koolnu, elävä ja tulõvadsõ põlvõ. Võromaal juhtus maagiliidsi asjo.
Olõt ütelnü, et su kõgõ tähtsämbä oppaja omma olnu vana jutu, vanaimä ja Võromaa tammõpuu. Midä olõt näilt kõigilt opnu?
Kuis ello jäiä, kuis inemine olla. Kuis kõgõst elovaivast ja valust huulmalda usku, luutust ja armastust hoita.
Kõnõlõ umast vahtsõst filmist «Ijä», mille jaos sait Euruupa lühkese mängufilmi mõttidõ konkursilt 10 000eurodsõ avvohinna.
Tuu om lühkene filmikene, mis om pühendet mu esäle.
Filmi päätegeläne om sõamiis, kiä käü missioonõl Afganistaanih ja Iraagih. A samal aol om tä lahutõt ja ei näe sukugi umma kümneaastast poiga.
Esä mõtlõs poja jaos aigu võtta ja sõit pojaga saarõ pääle, koh tä esi käve uma esäga, ku oll’ poiskõnõ. Sõitva ijätiid pite, inneskine naanõ helistäs ja näil tulõ tülü. Esä ei suta inämb massinat juhti ja tulõ õnnõtus. Kõik, mis tundu kimmäs – massin, telefon –, omma kaonu ja esä uma pojaga omma katõkõistõ ijäkõrbõn, läbilikõ. Tuuh kehväh saisuh saava esä ja poig periselt tõnõtõsõga kokko.
Filmiga taha näüdädä, et kõik mi kõnnimi umah eloh nigu ijä pääl: tunnus kimmäs, a või väega kergehe katski minnä. Ainumanõ, midä mi tetä saami, om pitä ekä silmäpilku kallis, selle et mi ei tiiä, ku pall’o noid silmäpilkõ meil periselt om.
Kon sa tuud filmit?
Lapimaal – meil olõ-i jo talvõ nii väega võtta... Kotust olõmi joba kaemah käünü.
Ku filmi keelest kõnõlda, sis kas filmi nimi om «Jää», «Ijä» vai «Ice»?
«Jää» – eesti keeleh kõnõldas. Võro kiil ja meri ei lää häste kokko. Võromaa om mullõ jõgi, järvekene, mõts, mägi. Võromaa film tulõ muidoki võro keeli!
Su film «Vaba maa» valiti tudõngi- ja lühkeisi filme festivalil Sleepwalkers kõgõ parõmbas Eesti lühküs filmis (2012). 2013. aastal sait sa Kaljo Kiisa noorõ filmitegijä stipendiumi. Kuis sa olõt nii kipõlt nii kõvas filmitegijäs saanu?
Ma lätsi filmi opma sis, ku olli 28, mitte päält keskkooli. Olla filmitegijä tähendäs olla innekõkkõ inemine, esihinnäst ja maailma tähele panda. Piät olõma lugu, midä tõisiga jaka. Mul om noid korjunu, või-olla selle om minno tähele pantu. A ma olõ viil tävveste hal’as, uma filmitii algusõh. Muidogi om hää, ku saat ola pääle patsutust, et olõssi julgu edesi astu, selle et pikk tii om viil kävvü.
Mändse perämädse ao filmi ja filmitegijä sullõ miildüse?
Ma ooda väega filme vahtsõlt põlvkunnalt, kiä kõik mi ummi edimäidsi täüspikki mängufilme arõndami. Mängufilmest lätsi mineväst aastast süämehe Helde Martti «Risttuules» ja Koka Kauri lühkene film «Olga». Kõrveri Marianne vahtsõnõ lühkü dokumentaalfilm sar’ast Eesti Lugu ja Matjusõ Joosepi dokumentaalfilmi omma kõik huvitava. Tuttelbergi Anu-Laura om huvitav nuur animafilmi tegijä. Ooda ka väega Sarneti Raineri «Rehepappi» ni Õunpuu Veiko ku Keedussõ Sulevi vahtsi filme.
Elät parhilla pääliinan, a tahat saia uma kodo juuri lähküle Võromaalõ?
Jah, kimmäs suuv om olnu joba mitu aastat. Ma looda, et tuu peris esihindä kotus Võromaal ütel pääväl tulõ mu mano. Ma väega ihka tuud ja mul om pääliinah peris rassõ ellä. Võro kiilt om sääl rassõ kõnõlda, piät eräle pingutama. Ka tuuperäst taha Võromaalõ tulla, et uma kiil meelest är es lännü.
Mul om kimmäs pilt silmi iih, määne mu Võromaa kodo pidänü olõma: sääl om jõgi vai muu juuskva vesi ja määnegi kundikõnõ. Kimmähe savvusann. Ku tuud sääl ei olõ, sis ma tii tuu esi.
Sa arvat, et Võromaal saa filmitegijä häste ellä?
Muidogi saa. Ku vaia, sis sõida Aafrikahe filmmä ja tulõ peräh jäl tagasi. Om Skype, et kõnõlda. Salasuuv, midä olõ veerütänü üteh laulja Kalkuna Mariga, om viil tetä Võromaalõ perimüskultuuri- ja loomõkeskus.
Küsse Harju Ülle
PS. Päält filmmist ütel’ Anna, et sai pall’o vahtsit mõttit, kuis taa suidsusanna-filmiga edesi minnä. «Suidsuliha sai kah väega hää. Ku sannast vällä võeti, sis tull’ päiv kah vällä. Ma arva, et seo oll’ hää märk,» muheli tä. |
|
|
|
