| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Praagasüüjä | | | Päält suurõ ilmasõa lõppu pruugiti egäsugutsit võimaluisi, et iks midägi tuuta. Nii panti Viitinä mõisah vana paronidõaignõ viinavabrik ka tüüle.
Ma käve tuul aol Viitinä koolih ja ütskõrd vei oppaja meid sinnä vabrikuhe kaema, kuis viina tetäs. Vabrikuh tossas’ ja mürisi peris kõvastõ. Sis näüdäti, kuis ütest torokõsõst nirisi klaar vedelik. Tuu pidi viin olõma.
Vabrigu takah oll’ sääne sükäv kotus ja sinnä juusksõ vaihõpääl vabrigu põrmandu alt püdelät putro. Aig-aolt nigu visas’ vällä. Nuu olli sis viinategemises tuudu vilä ja kartoli ülejäägi.
Toda kävevä kohaligu talomehe ja eläjäpidäjä kopaga püüdmäh, ku vabrikust vällä visas’. Praak nõstõti määndsehegi anomahe vai püttü ja viidi kodo.
Mu unol oll’ kah hobõsõ rii pääle suur kast pantu. Kast vett pidi ja tuuga oll’ hää praaka tuvva. Kotoh nõstõti toda sis pangiga eläjile ette, noilõ oll’ tä väega hää. Seivä nigu tsia. Praaga iist es olõ vist vabrigu man määnestki massu. Pidi kohegi vihikuhe kirotama, et praaka viidi ja allkiri. Üts papikõnõ kirot’ iks «Prak vitut» ja pand’ allkirä. Tuu õigõkiräga oll’ nii kuis oll’. Eläjil sai maik suuhtõ ja ku koskil midägi säänest oll’, sis olti kõrraga pruukman.
Sügüse ildampa, ku inämb põldõ pääl ja aiah midägi es kasu, lasti eläjä laudast vällä. Nii võisõva eläjä minnä ja süvvä, kon tahtsõva.
Naabri Olga ai kah uma kolm lehmä ja lamba vällä süümä. Nuu kattõva kõrraga mõtsa poolõ. Õdagu uutsõ Olga eläjit kodo, a es olõ näid nätäki. Sis viimäte hämärä aigu tulli suurõ trampmisõ ja rüükmisega.
Laudah võtõti ette suurõmb pusklõminõ ja lahkminõ. Olga es saa kõrraga arvu, mis no vallalõ om, a sis kai, et lehmi pää olli pudroga kuuh.
Mõtõl’ veidükese ja sis taibas’, kost eläjä toda kraami võisõva saia. Vaihõl tegi naabri mõtsah viina, kotoh es julgu, selle et viinategemine oll’ kõvastõ keeletü ja trahvi olli suurõ. Täl oll’ vast suurõmb laar käümä pantu, a millegiperäst teo man kedägi es olõ ja tuu piiretüs, vai mis sääl oll’, jahtu joba är.
Peräh kuulsõ Olga kaibamist, et määndsegi eläjä olõvat naabri vabrigu segi pesnü, pütü uppi ajanu ja ümbretsõõri sääl pasandanuki.
Mu unol juhtu eläjidega praagaiso peräst viil hullõmb lugu.
Nuu olli ka vabalt vällä süümä lastu, kävevä aiah, põllu pääl ja ümbre elotusõ, kaiva, kost midägi viil kätte saa ja süvvä kõlbas.
Kävevä nä sis rehe takah peldigu man kah, mis oll’ nii tettü, et putkakõnõ istõlavvaga oll’ vallalidsõlt maa sisse kaivõtu mulgu pääle pantu.
Ku vanaimä mano sai, nägi, et peldik oll’ uppi aetu. Lehmä esi olli edejalgu pite mulguh seeh, seivä ja matsutiva, hindäl pää viil säläh, toda kraami säält mulgust.
Vanaimäl oll’ süä kur’as lännü, süläs’ ja ütel’, et tä naidõ lehmi piimä kül ei taha, antagu vasikilõ. Nii ka tetti. A lehmä saiva hindä meelest jäl praaka süvvä.
Nahkuri Liidia | | | | Munajaht | | | Tuu oll’ päält 60 aasta tagasi, olli sõs viie-kuvvõaastanõ. Imä arut’ söögilavvan, et pia omma munapühi, a munnõ ei olõ. «Kaagutasõ kül laudan, a munnõ ei saa. Jo nä är söövä, mis muud. Sa joosõt niisama tarõn ümbre, mine parõmb lauta munnõ uutma.»
Ma olli väiksest pääst eläjidega elänü. Ega ma näid es pelgä. Õnnõ kikas es salli minnu: ku vallalõ oll’, tull’ mullõ kallalõ. Ku rüükmä naksi, tull’ mõni appi ja ai kikka minemä.
Lumi oll’ viil maan. Panni hindä rõivilõ ja lätsi lauta. Ütel puul olli tsiasulu, tõsõl puul lehm ja vasikit.
Tsiasulu pääle oll’ tettü kanaaid. Pesä olli tettü nii, et sai tõsõlt puult aida munnõ võtta, ku võtsõt lavva iist är. Ronisi lehmäseime hainu pääle ja vahtsõ, mis eläjä ja tsirgu teevä. Kül oll’ põnnõv kaia.
Ku kana nakas’ munna luuma, hiilse joba lähküle. Ega ma muidu es küünü ku väiku redeli päält. Üten käen oll’ tokikõnõ, tõsõga hoitsõ hinnäst kinni.
Ku muna tull’, togisi kana ruttu pesä päält tokiga minemä ja muna oll’gi käen. Mullõ miildü sääl olla ja kaia. Aig läts’ ruttu.
Nii ma käve iks mitu päivä munajahil. Pall’u näid sai, toda ma ei tiiä, a ütel pääväl ütel’ imä: «Ei olõ inämb vaia minnä. No nakkami munnõ värvmä.»
Imä kaksõ vana rõiva külest juppõ, pandsõ hulga sibulakuuri sinnä pääle, muna kah, köütse kõvastõ kinni ja nõstsõ patta kiimä.
Haruta lubati mul kah. Kül olliva ilusa kirivä muna. Sai viil imä käest kittä kah, et olli tüüd tennü ja munnõ kor’anu. Kül ma olli sõs uhkõ ja kekse sõsaridõ iin, et ma tei tüüd.
Tuust aost naksi ma egä aasta munnõ hoitma. Iks kõgõ ilusamba jätse alalõ. Peränpoolõ naksi ka aastanumbrit pääle kraapma.
Noid sai mul iks nii paarikümne ümbre. Eks nä kolimisõ aigu är häädü.
A mullõ miildüse põratsõni iks kõgõ rohkõmb sibulakuuriga tettü muna. Kül nä omma ilusa ja tulõtasõ latsõpõlvõ miilde.
Niklusõ Mare | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tüükäskõ jagaminõ
Setomaa sovhoosi tull’ tehnikumi agronoomi papridõga lõpõtanu tütrik. Tä panti osakunnajuhatajas.
Inne tedä oll’ tollõ kotussõ pääl vana Vass’o. Timä läts’ är pinsi pääle.
Noorõlõ spetsiälistile and’ pääagronuum käsu hinnäst tüükõrraldusõga kurssi viiä.
Tütrigu kätte anti Vass’o tettü tüükäsü. Tütrik uursõ paprit. Sis tormas’ tä, esi näost verrev, papõr näpu vaihõl, pääagronoomi mano.
Pääagronoom lugi: «Lina üles kakada ja kinni situda.»
Tä lohut’ tütrikku, et kõik om kõrran.
Tüükäsun sais: lina tulõ üles kakku (eesti keelen kitkuda) ja linapeo kõrralikult kinni köütä (eesti keelen siduda).
Jah, Vass’o tundsõ külh häste põlluvärki, a kirätarkusõga oll’ nigu oll’. Nii pall’o, ku umal aol koolin külge jäi.
Kardok, linakasv, kapstas ja muu põllukraam nõvva-i õigõkirä tundmist, a õigõt maaharimist ja hoolõpidämist.
Ku Leida kirot’ Leonidilõ...
Nelikümmend aastat tagasi trüke aolehe är Villändi rajooni nüsjä Peipsi Leida kirä partei pääsekretärile Brežnevi Leonidilõ üten tollõ vastussõga.
Võro sai pääliinast partei keskkommiteest käsu Rahva Häälen trükit kirävaihtus rajoonilehen avalda. Lehe kokkosäädjäle aokiränikulõ tundu imelik, et iinpuul oll’ Bre˛nevi vastus ja takanpuul Peipsi Leida kiri. Piäs jo iks vastapiten olõma. Peräkõrd om Eesti tuuaignõ kõgõ tähtsämb leht essünü?
Aokiränik mõtõl’ kõgõpäält paiklikust parteikontorist perrä uuri... Vaba oll’ üldtelefoni nummõr. Kõnnõ võtt’ vasta instruktor, kinkalõ miildü pitsikeist nõsta. Paistu, et grammikõsõ olli täl tuukõrdki hinge all.
«Kõik om õigõ! Leida all ja Leonid pääl!» kitt’ tä suurõlidsõlt. |
|
|
|
