| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Kevväi tege ullis | | | Armastus om imeline ja ei saa küssü, kost, kuna ja minkperäst timä tulõ.
Nii naas’ nuur vällämaa naanõ Emma puud armsas pidämä.
Ei olõ seo määnegi kallis puu, ei olõ tamm vai püük, ei olõ ka määnegi mahagonipuu, pildi perrä paistus harilik must lepp. Armastus ei küsü suust, nahavärvist, rahvusõst ega liigist. Nii tunnus mullõ.
Inne puuhtõ armumist elli naanõ üle halusit lakjaminekit. Üts miis tõsõ takan tull’ ja läts’, perän puuga suhtõ luumist om naasõ ussõst sisse ja vällä vuurminõ är lõppõnu.
«Tä sutt täütä nii mu emotsionaalsõ ku seksuaalsõ vajahusõ,» kõnõl’ Emma uma puu kotsilõ ja selet’, kuis tä hinnäst vasta puud nühk. Naanõ mõtlõs puuga ka abiello astu, kuigi timä perre meelest om tuu hull plaan.
Kõgõl omma uma hää ja halva küle. Emotsionaalsõ ja seksuaalsõ vajahusõ täüt puu muidoki är, a mis sa sotsiaalsidõ vajahuisiga tiit?
Puuga om tandsuõdagulõ vai restoraani keerolinõ minnä. Ma arva, et puu ei olõ nõun esiki umma pulma minemä. Tuu jaos tulõs pulma puu man kõrralda ja esiki tuu ei klaari kõiki häti är.
Väega rassõs lätt puu käest toda jah-sõnna kätte saia, ku õigõ aig käen.
Meil võissi sääne puu-abielo variants eski kaubas minnä: mehe omma vällämaalõ tüüle lännü, naisi om Võromaal pall’o ja puid mõtsa ja tiiveere täüs.
A ilm sääd säändsele variantsilõ uma piiri. Sügüsest keväjäni piät vahe sisse tegemä, ku rahupalanikku (neeruvaagna põletik) ei taha saia.
Kuimuudu sa nühit hinnäst vasta kõivo, ku välän om miinus katskümmend? Tõmbas tuti härmä ja omgi krõska!
Olkõ pääle, võit eelektrikaabli mõtsa vitä ja hindäle lämmäpuhkja pääle käändä.
A õiguslikkõ häti om kah. Talvõl puu maka, mahla omma kinni ja elo om piaaigu saisma jäänü.
Ma märgi, et tuu olõ-i puu vasta illos, ku tä ei tiiä, midä timäga tetäs, ja ei saa vaihõkõrda är lõpõta, ku täl naistõrahvast viländ saa.
Mul teküs kõrrast küsümüisi. Ku noorõ puuga om inemisel ülepää õigus taad vanainemiseasja aia?
Alaiälidse võsuga nigu olõ-i illos. Kodo tuudu jõulukuusõga kah mitte. Sammamuudu tunnus mõtsakuivaga sugulinõ läbikäümine veidükese jälle.
A parhilla om kevväi ja ilosamba ilmaga või joba mõtsa minnä. Puu tulõva üles, mahla juuskva, urva nakkasõ lahkõma. Ma olõ joba käünü ja tiiä üldä, et mõtsan om niisamagi hää. |
|
|
|
