Nummõr' 330
Urbõkuu 17. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Väiku talo saava api
  • Uudissõ
     
  • Pikäkannu latsõ tükvä huvikuuli
  •  
  • Vana Võromaa kultuuriprogramm tugõ umakultuuri
  •  
  • Orava kooli latsõ omma hää keeletundja
  •  
  • Võro instituudil 20. aastapäiv
  •  
  • Latsiraamat Kauksi Üllelt
  •  
  • Muusiga-aasta Adsoni-võistlus
  •  
  • Kanepi kihlkunna latsi laulupäiv
  • Märgotus
     
  • Sünge ao mälestüse
  •  
  • Tulkõ kiudutamist meelen pidämä!
  • Elo
     
  • Bussihädä aja üle veere
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    25.03.1949. Imä käkse minnu ruttu rõivakappi rõividõ ala mõttõga, et ku viiäs meid, vast õnnõstus mul maaha jäiä
     
    Sünge ao mälestüse
     
    Mu vanaesä oll’ vabatahtlikuna vabadussõan. Rõugõ lähkün Sadramõtsan sai šrapnellist rassõlt haavada – kaot’ jala.

    Eesti Vabariik hinnas’ vanaesä tiinit korgõlt: andsõ autasu ja kinkse kats kõrda nii suurõ talukotussõ, ku muidu anti. Maad oll’ ligi 50 hektärit.

    Vanavanõmba võti pangalainu, võti tüümehe ja lasi kõrraligu huunõ ehitä. Pia oll’gi tallin mitu hobõst ja laudan kõrralik piimäkari.

    Kõik oll’ häste seeni, ku tull’ jälki sõda ja vahtsõ võimu. 1946. aastaga 16. süküskuu pääväl tulli mi poolõ suurõ võimumehe ja ütli, et siiä tulõ hobõsõlainutuspunkt.

    Lavva pääle panti papõr: vanaesä ku punavõimu vasta sõdinu ja suurõ talu umanik tunnistõdas kulakus – esämaa ärandjas – ja kõik vara kuulus ärvõtmisõlõ.

    Vanaesä toolõ paprõlõ ala es kirota ja astsõ tarõst vällä. Vanaimäle ütli mehe, et ku ala ei kirota, om Tsiberide sõit.

    Vanaimä kirot’ ala ja ütel’, et võtkõ kõik – pääasi, et elovaim manu jääs.

    Är võeti kogu maa, eläjä, huunõ ja põllutüümassina. Elämises jäeti üts lehm, üts tsiga ja üts lammas.

    Elämä panti meid ütte väikeiste tallu, mis oll’ mõtsa veeren umbõs katõ kilumiitre takan. Sääl elli talupernaanõ üten tütrega ja viil üts naanõ tütrega, kelle käest oll’ joba inne meid talu är võet.

    Mehe olli mõlõmbal naasõl joba 1941. aastal vangi viidü, selle et nä olli olnu Kaitsõliidun. Nii mi sis elli sääl – kolm peret, kolm tarrõ ja ütine küük.

    Jõudsõ kätte 1949. aasta urbõkuu 25. päiv. Oll’ illus selge keväjähummok ja päiv nõssi idakaarõst.

    Ütekõrraga näksemi aknõst, et maja poolõ tuldas tiid müüdä riiga. Kaimi viil ja näksemi, et mõtsaviirt piten tulõva mi poolõ soldani, püssä laskmisvalmis.

    Oll’ selge, et kellelegi tuldas perrä – a kellele, kõik ollimi üttemuudu mustan nimekirän.

    Imä käkse minnu ruttu rõivakappi rõividõ ala mõttõga, et ku viiäs meid, vast õnnõstus mul maaha jäiä. Esi opas’, et ärku ma inne õdagut vällä tulku, a ku pümmes lätt, minku ma vanaimä sõsara poolõ, kiä elli umbõs kilomiitre takan.

    Nii ma sis olli – viieaastanõ poiskõnõ pümmen kapin, pissar tull’ silmä, a hellü tetä es tohe. Läts’ tükk aigu, inne ku tõlgi abiga ette loeti, et eluaigsõlõ välläsaatmisõlõ om määrät talu pernaanõ tütrega – ainukõsõ, kiä elli viil uman majan.

    Pia pääle kiudutamist läts’ tõsõ perre naanõ tütrega hirmuga Ulila turbarappa. Majja jäi elämä õnnõ mi pere ütsindä.

    Ku varramba oll’ joba tükk aigu kolhoosõst kõnõld, es lää tuu asi kuiki käümä. A pääle kiudutamist oll’ nädäli aoga egän külän uma kolhoos.

    Pia panti nuu kokku ja nii saigi Harglõdõ Molotovi-nimeline kolhoos. Kiudutõduist tühäs jäänü maja veeti kokku kolhoosi keskustõ.

    Vanaesä es taha tõisist maaha jäiä ja läts’ kah avaldusõga kuunolõkilõ. Sääl suurõ tegeläse löüdse, et vanaesä oll’ tett kulakus, kõik vara är võet – timäl ei olõki midägi kolhoosi anda ja ülepää säändse tegeläse ei kõlba sinnä.

    Ku kolhoosiperrele anti aiamaad 0,6 ha, sis noilõ, kiä es olõ liikmõ, anti õnnõ 0,15 ha. Sääl sai kül kasvata hädäperäst, a kõgõlõ perrele tuust es jakku. Ostmisõs es olõ rahha jäl kostki võtta. Üts kimmäs valuuta oll’ «mõtsakohhin». Vanaesä ja naabrimiis iks teivä vaihõpääl salahuisi mõnõ laari. A tuu meelüt’ ligi ka «sõpru». Üts alalinõ kundõ oll’ külänõvvukogu esimiis, kiä oll’ inne sõta ollu vanaesä man sulatsõs ja tundsõ tedä häste.

    Juhtu ka nii, et talvõl ai külm vai nälg mõtsavele sinnä lämmäle. Oll’ ju inneskidse naabri perrepoig kah mõtsan. Üten istuti lavvan, võeti viinuskit ja aeti tarka juttu. Hummogu varra läts’ egäüts umalõ poolõ ja üts es olõ ütte ega tõnõ tõist nännü.

    Noilõ, kiä es olõ kolhoosi liikmõ, panti pääle suurõ massu ja mõtsalõikusõ kohustusõ. Imä ja vanaesä es jõvva tuud normi täüs tetä. Sis tulti kodo ja kirotõdi kõik vara üles.

    Üte volinigu käest, kiä oll’ kah innemb mi puul käünü, küsse ma, et uno, kas sa viit mu väiku sängü kah minemä.

    Tä mõtõl’ tükk aigu ja ütel’: ei, taad ma kirja ei panõ. A vanaesä oll’ hää inemine, sai kõigiga häste läbi, oll’ niiüteldä rahvamiis – sis tulli sõbra kah appi ja mõtsanorm sai täüdetüs.

    Kolhoosin pidi kül tüül käümä, a ega tuu iist palka es masta, inne ku aasta lõpun anti normipäivi perrä terävillä ja ku häste läts’, sai ka mõnõ kopka rahha.

    Kiä käve liinan tüül, tuu sai iks kuigipall’o palka kah, a maal oll’ tävvelik naturaal-majapidämine. Tsukõrd saia es olõ, tuujaos kasvatõdi piite ja keedeti siirupit.

    Jõulus tapõti tassakõistõ tsiga (jõulõ tohe es pitä). Säält sai seebimatõrjaali. Vedurimehe käest sai pudõli iist seebikivvi. Siip keedeti esi.

    Mi perrel oll’ iks väega kitsas. Villä sai viil mõnõ kolhoosnigu käest pudõli vasta vaihta, petroli, soola ja muu säändse jaos oll’ iks rahha vaia. Tuukõrd es olõ jo eelektrit. Kõik opminõ käve iks tattnõna valgõl ja eläjit talitõdi latõrna valgõl. Eski koolimajan riputõdi pümmel aol petrolilambi lakkõ.

    Vahepääl tekk’ vanaimä võidu ja ku sai ka mõnõ muna kõrvalõ panda, sis imä lainas’ naabri käest jalgratta ja sõitsõ 30 kilomiitret Valka turu pääle. Ütskõrd jäi miilitsäle vaihõlõ ja tuugi kopik võeti trahvis är.

    Veidükese kergembäs läts’ sis, ku vanaesä sai tüüle mõtskunda. Ega tä uma sandi jalaga ekä tüüd es saa tetä. Suvõl tekk’ päämidselt mõtsa vaihõlõ tiiviirsit tulõkaitsõ ripu ja talvõl kuursõ platsi pääl propsõ. Seo tüü iist masti palka, a pia poolõ palga iist pidi ostma riigilainu piletiid.

    1953. aasta suvõl jäi imä rassõlt haigõs ja kuuli, ku oll’ õnnõ 34aastanõ. Seo aasta püürd’ ülepää inemiisi ello. Är oll’ koolnu ka suur juht ja oppaja Stalin. Aig oll’ saanu tõsõs ja es tetä inämb vahet, kas ollit kolhoosi liigõ vai es olõ. Parajadõ oll’ piimävidäjät vaia ja vanaesäst saigi piimämiis, kiä kor’as’ rahva käest piimä kokku ja vei Harglõ meieride.

    Vanaesä ja vanaimä jaos oll’ kõgõ tähtsämb aasta 1956. Näide kunagidsõn talun oll’ nüüt brigaadi keskus ja pall’o hobõsiid. Keväjä oll’ varsuga kokku ligi 30 pääd.

    Nüüt oll’ sinnä vaia tallimiist. Vanaesäle anti kortõr umma maia, mis periselt es saa timä umas kül inämb kunagi. A essüskelemise olli esseldü ja tsõõr oll’ täüs saanu. Nii saivaki vanaimä ja vanaesä ellä uma eluõdagu viimädse kümme aastakõist majan, kohe olli jäänü näide eluao parõmba aasta.
     
     
    Leinusõ Arvo,
    Harglõ khk
     
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin