| Aigu om! | | | Ennembi oigsi vana inemise, et kohe naa aasta külh jäänü omma, a nüüt pandva esiki latsõ tähele, et nigu joulu müüdä saava, om pea jaanipäiv käen.
Ildaaigu ütel Kor˛etsi Vladislav kah «Osooni» saatõ lõpun, et tä ei soovi mitte hääd vahtsõt aastat, a hoobis, et vahtsõnõ aasta minevädsest veidükesegi pikemb olõs.
Suur kipõ om kõik aig takan. Saat pikä ao takast mõnõ vana tutvaga kokku, kõnõlat paar sõnna ja ruttat edesi, et külh mi tõnõkõrd istumi ja kõnõlami mitu tunni, ku aigu om… A tuud aigu ei tulõki. Vai lepüt mitmõ sõbraga kokku, et käümi ütskõrd terve päävä mõtsan mar’an vai seenen, istumi perän tulõ veeren, söömi ja jutustami õdaguni. A ku kokkusaamisõ aig lähküle tulõ, nakkas üts ja tõnõ kõlistama, et näet, ei saa õks seokõrd tulla, tuu vai tõnõ kipõ asi tull’ vahelõ.
Tüüd om pall’u ja tuu ei saa ilmangi otsa, a tõnõkõrd tulõ aigu võtta, arvas üts mu hää tutva.
Seo külän käümine ja jutustaminõ tulõ mu meelest kõgõ parõmbadõ vällä, ku ette plaani ei pea ja tuust ei hooli, kas om medägi targõmbat tetä vai ei.
No ku jahus suvõl sannakeres maaha vai lätt nõsõma jäet saiatainas summa, mõni mõis vai ahutäüs vorstõ, nigu üldäs, ku õks jutt nii häste juusk, et poolõs tunnis sai tõsõ poolõ mintüs, a nelläs jäädüs!
Mõnõ aasta iist kõnõli üts konaginõ koolisõsar, kuis tä tii päält üte bussiuutja autu pääle kor’as’, kel kikas korviga üten oll’. Sõna tull’ tii pääl sõnast ja jutt jutust, ja nii juhtu, et autuumanigul oll’ latsiga kodu kipõ muiduki, a üten minti kikkaumanigu kodu, kaeti sääl üle nii kana ku terve majapedämine. Latsil oll’ huvitav, ja kipõ… läts’ki müüdä!
Soovitus, et ku väega kipõ om, tulõ uuta, kooni kipõ müüdä lätt, ja sis edesi toimõta, ollõv laplaisilt peri. Ütele Harglõ kandi mehele miildü kah tuud ütlemist väega pruuki.
Õigus tä om, et esi peat umma elutakti parra kiirusõ pääl pedämä. Ega uma hanna iist õks är ei joosõ! | | |
| | Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri | | | | |
|
Pääleht
