Nummõr' 329
Urbõkuu 3. päiv 2015
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Kauba kitmise kunst avitas väikut tuutjat
  • Uudissõ
     
  • Mi kandi riigikogolasõ
  •  
  • Tsiakatsk perrä ei anna
  •  
  • Karulan saa teedä põlitsist sortõst ja tõugõst
  • Märgotus
     
  • Jõksi Henn: otsus tulõ tetä palamisõga!
  •  
  • Aigu om!
  • Elo
     
  • Söögi- ja õlikan’ep lätt häste kaubas
  •  
  • Võromaa latsi folklooripäiv oll ́ Kuldrin ja mudilaisi uma tulõ Võrol
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Nõiamamma
     
    Tähte pantu vanaimä jutu perrä. «Olli tuukõrd nii kar’alatsõiäh lats’kõnõ. Suvidsõ süümao aigu tormas’ sisse Tõistõ talo vanamamma, haard’ mul olast kinni, hindäl silmä viih, ja nakas’ hädäldämä: «Sa, Liisokõnõ, virga jalaga latsõkõnõ, lippa Nõiamamma poolõ ja kutsu timä mi poolõ! Mi Ossikõnõ vaivlõs kõva kuumusõ käeh, pelätäs, et või är minnä.»

    Nõiamamma elli paari verstä takah üteh laonu olõkiga tarõkõsõh. Juhtu kotoh kah olõma. Kodotii pääl karas’ paiupuhma ja murd’ säält paari küündre pikkusõ virvaossakõsõ, esi posisi mändsitki sõnnu.

    Tõistõ puul oll’ poiskõsõ sängü man timä imä ja ka külänaisi. Haigõ oll’ matõt linnu ja kaskidõ ala. Nõiamamma tõmmas’ timä säält vällä, sar’as’ ja kumpsõ otsa iist, sis võtt’ tuu ossakõsõ – tsusas’ otsa poiskõsõ hambidõ vahelõ ja ütel’, et seol tulõ hambidõga kuur maaha nilgu ja kuurt ka nätsütä nii kavva, ku süä kand. Poiskõnõ pomisi, et ei taha…

    «Ku ma õdagu kaema tulõ, sis tuus aos olku ossakõnõ koorit! Ku ei olõ, sis hoia uma nahk! Vai tahat är koolda?» Ja läts’ umma tiid.

    Nõiamamma perisnimme võisõ tiidä kül õnnõ vanaperemiis, kellega tä olõvat laadust üten tulnu. Vanaperemiis andsõ timäle ka päävar’os rehekambrikõsõ.

    Nõiamammat tiiti ku äkilidse ütlemisega inemist, esiki häüsä jutuga mehe pelksi tedä. Tõisi inemiisi avit’ tä pall’o, a umma ello es mõista vai es hooli kõrralda. Es panõ sälgä nuidki rõivit, mis timäle tenotähes oll’ kokko tuudu. Kõnõldi viil, et olõvat noorõh iäh Tartu takah mõisah eläjäravitsõja olnu.

    Tõõsõ hummogu köüt’ imä musta räti päähä ja võtt’ suurõräti olgõ pääle Tõistõ poolõ minekis. Küsse, et mille musta päähä panõt. «Või-olla om poiskõnõ joba koolnu, selle panõ.» Veitü ao peräst tull’ imä tagasi ja ütel’, et latsõl om joba parõmb.

    Ello jäi poiskõnõ ja kasvi tugõvas mehes. Õnnõ ilmasõah jäi kaonus.»

    «Tuu paiuvitsakõsõ kuurminõ võisõ tõtõstõ poiskõsõ tervüst paranõma avita. Kar’alatsõkõsõh sai esiki nuid ossõ kooritus ja mähkä lakutus. Parhilla nigu om suuh tuu maik, mis tulõtas miilde aspõriini maiku, midä apteegist palavigu vasta tuvvas. Ei tiiä, millest taad aspõriini tetäski?» märgot’ imä.

    «Poiskõnõ sai terves Nõiamamma posisõnnu peräst. Tuu paiuvitsakõnõ oll’ täl peoh õnnõ kuntsi peräst,» jäi vanaimä uma arvamisõ mano.

    «Olkõ kuis tuu oll’, pääasi, et lats haigusõ vällä põdõsi ja viguma es jää,» lõpõt’ esä tuukõrd jutuajamisõ.

    Pressi Heldur
     
    Õnnõdu laaduhkäük
     
    Imä käve õga kevväi Vinnemaal põrssit möömäh. Võeti kamba pääle kinomassin, millel oll’ present pääl. Sinnä laoti põrsakasti ritta ja inemise istsõva pääle, sõs sõidõti Pihkvahe laadalõ, vahel kavvõmbahegi.

    Üts kevväi minti jälki põrssit müümä. Jõuti piaaigu Pihkvahe, ku auto nakas’ kõrrast rohkõmb kraavi vaoma ja ütekõrraga käve kõva kolahus, nii massin oll’gi kummalõ kraavih. Sohvõr oll’ jäänü rooli taadõ magama.

    Õnnõs inemise vika es saa, a kasti viirdü auto päält maaha. Põrsa ladisi kõik mõtsa poolõ, inemise takah püüdmä.

    Säält kuuldu tsäägatamist, poon’atamist, vanmist, süüspandmist, tüllü, larmi, sortmist, määne kellegi põrss om: «Sa võti mu kõgõ suurõmba põrsa!» vai «Jätku-i mullõ kõiki väikeisi!» Õnnõs imä kast oll’ esäl kotoh nii kõvva kinni pantu, et põrsa vällä es päse.

    Laaduh sai suurõ tülüga põrsa är müüdüs ja naati kodo poolõ sõitma. Mehe klapsõ lepütüses kangõmbat kraami.

    Äkki panti tähele, et Valdurit auto perä pääl ei olõki. Sohvõr käändse massinal otsa ümbre ja sõit’ umbõs kolm verstä tagasi. Valdur magasi kesk tiid, kohe tä oll’ sadanu. Mehel es olõ hätä midägi, esiki viinaputõl, mis puukarmanih, oll’ terves jäänü.

    Missoh naksi inemise hinnäst maaha urvitama, a Aadu viil suiksõ edesi. Raputõdi miis sõs üles, viimäne kobõ umma rahakotti, a tuud es olõki. Kutsuti külänõvvokogost partorg (miilitsät mommendil es olõ), kes otsõ inemise läbi ja lugi laadaliidsi raha üle. Aadu rahha es olõ kohki.

    Oh ildampa tuud ülekullõmist kotusõpäälidse miilidsä man. Kõik laadulidsõ kutsuti mitu vuuri seletüisi andma. Miilits ollõv rusikidõga vasta lauda pesnü ja rüüknü: «Aadu raha piät kätte saama!» A es avida tuu midägi. Mehe raha jäigi kaonus.

    Liira Singa
    Rammuka, Vahtsõliina khk
     
    «Suurus ei loe…»
     
    A lugõ iks külh! Mu mehel lagosi proteesi jalalaba ja oll’ vaia vahtsõnõ asõmõlõ panda. Õnnõs omma meil sotsiaalvaldkunnan säändse teenüsse ja tüükua viil olõman, kon lahkõdõ hädäliidsi avitõdas. Parandõdi protees är ja tõnõpuul naas’ koton pruuvma, kuis passis. Kõik oll’ hää niikavva, ku tulli kängä jalga panda. Ku ma küüki lätsi, istsõ miis tooli pääl ja lõiksõ väidsega midägi. «No miä nüüt, miä sa tan tiit?» tundsõ huvvi.

    «Ah, ei midägi esierälist. Kae, jalalaba om nummõr suurõmb, jalg es mahu kängä sisse är. Võta tedä veidü vähämbäs, et ei piäsi vahtsit kängi ostma. Remondimiis, hää tüümiis, es taha minno tühä jalalaba peräst teenüssest ilma jättä – arvada täl sõs vähämbät nummõrd laon es olõ,» lõpõt’ miis uma pikä jutu… ja lõiksõ jalga edesi.

    Suurusõ kotsilõ viilgi nal’alidsõmb lugu juhtu, ku lätsimi tütre poolõ. Latsõlatsil olli sünnüpäävä. Noorõ lauli karaoket ja oll’ meilgi tegemist.

    Kodosõit jäi ilda pääle ja tütär pallõl’ väega, et mi üüses jäänü.

    «A kullakõnõ, sul olõ-i jo meid kohegi magama panda,» vaidlimi tütrele vasta.

    «A tuuperäst külh är murõhtagu – latsõ läävä sanna mano magama, tuu om viil lämmäkene. A teid panõmi latsi sängehe.»

    Ma mahtu häste tütrigu sängü är, selle et maka nigu Kreeka E. A papalõ lubasi tütär sängü pikembäs panda. Oll’ sääne säng, midä sai pikembäs tetä.

    «Ei olõ vaia, ma või hinnäst lühembäs tetä!» naard’ nal’amehest esä tütrele vasta. Ja joba tä oll’gi lühemb, ku jalgo pikendüse är võtsõ.

    Säinasti Asta
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Tromboon kinon

    Vanast oll’ Võrol Tarto uulitsan Avangardi kino. Kino oll’ tuudaigu iks rahvast täüs.

    Ku saal pümmes läts’, nakas’ kõgõ komvegipapridõga krõbistaminõ ja sihvkakuuri rakin. Kuuldu köhätüisi ja nõna nuuskamisõ hellü.

    Ütskõrd nuusas’ kiäki umma kinnist nõnna väega kõvastõ. «Üts puhksõ trombooni,» kuuldu tiidjät mehehellü tuu pääle. Ütlejä oll’ üts Võro tunnõtumpi muusigamiihi.
     
    Ku kõva
    sannalinõ sa olõt?
    Kae perrä!
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin