|
|
| | Plasti Liiso tsehkendüs | | | | Etsi udras | | | Pokumaal sääl ülevän Valteri Edgari magaustarõn sängü iin sais üts kand, miä om väega udrasõ muudu. Tuul udrasõ muudu kannul om põnnõv saamislugu.
Koskil Vinne aigu käve Kuldri kolhoosi kalakasvatusõn sügüsene kallu välläpüük. Restu-Madissõ paisjärv oll’ viist tühäs lastu. Järve kanal oll’ paksult karpkallu täüs, mis tulli vällä püüdä ja turulõ saata.
Tüüpäiv sai parajalõ otsakõrralõ ja ma jäi soojakulõ valvõlõ. Üts häbemäldä udras käve meil õdagist sääl kanalin kallu vargil.
Oll’ illus selge õdang, ilm nakas’ joba hämäräs kiskma.
Kõrraga näe, et tuu udras hiil üle tammi kallu vargilõ. Võtsõ jahipüssä ja hiilse tälle perrä.
Tammi pääl kae, sais tuu udras poolõsaa sammu takan perve var’un. Pandsõ paugu. Udras saisõ iks edesi. «Mis sa tan paugutat!» küsse mu sälä takan Valteri Ets, kiä oll’ parajalõ mullõ küllä tulnu.
«Näet, kalavaras udras sais sääl, ei tii paugu pääle tõist näkogi,» kostsõ ma. «Kurask, seo udras om õkva tuu tõpra näku, kiä mu kalalumbi kotun Pöörusmäel kallust tühäs tekk’. Panõmi tälle viil üte paugu!» oll’ Ets vihanõ. Pandsõmi.
Et ka tõnõ pauk es mõika, tundu asi meile kahtlanõ. Lätsimi Etsiga muta pite sinnä, kon tuu udras saisõ.
Udrassõ asõmõl oll’ hoobis kand. Saisimi veidükese aigu. Viimäte küsse Ets: «Kas ma või seo trofee hindäle võtta?» Tuu vasta es olõ mul midägi.
Ildamba Etsi kotun Pöörusmäel istsõmi sängüveere pääl. Ets popsut’ umma piipu. Õhun oll’ väega hää ja ummamuudu tubaguhõng. Tuu kand saisõ mi iin aho kõrval.
«Tühjä tuust peris kalavargast udrassõst. Hää, et tä naid haavliid tagumenti es saa ja ello jäi, seo tan aho kõrval om rohkõmb väärt,» nimmas’ Ets piibupopsu vaihõlõ.
Prisko Mart
Urvastõ khk | | | | Hernesupp varõssõga katõ pääl | | | Ku taa Soomõn käümine tull’, sis läts’ nii, et naispuul sõitsõ lahe taadõ ja miis jäi kortõrmajja. Viil oll’ mõtsu, kohe mehi tüüle taheti.
Oll’ talv ja mehel iso naasõ tettüisi süüke perrä. Tull’ mõtsast ja mõtõl’, et ku hää olnu, ku hernesuppi olnu!
Kõlist’ Suumõ, kuis tuud tetä tulõ. Naanõ selet’, et võta nii pall’u suidsukuntõ, suurmit ja hernit. Opas’ ja opas’.
Miis kullõl’ ja imest’, et nii veidü kõkkõ! Tõi sis iks kolm kõrda rohkõmb. Pand’ kiimä, a unõht’ pliidi manu minegi. Ku jaolõ jõudsõ, oll’ paal kuhi pääl, a kõrvõnu viil es olõ.
Kõlist’ sis imäle, et midä tetä. Tuu kässe jaka kraami mitmõdõ patta ja sis edesi kiitä. Et perän või panda rõdu pääle, rasõhust pääle ja sis mitu aigu hää võtta.
Saigi mõsukiitmisannum veereni täüs. Miis võtt’ iks toda supikõist ja sei. Ütskõrd näkk’: vana varõs oll’ paa tõsõst veerest hoolõga söönü.
Miis es taha mitu aastakõist hernesuppi nätä. Pall’u hääd ei olõ ka hää!
Raudkatsi Ene
Võrokõnõ Kurõmaalt | | | | Pinikese pidopäiv | | | Naksimi umah kotoh Pahtpää küläh tarri kraamma. Küüki tegi imä kõik aig esi kõrda ja niimuudu oll’ tuu täämbägi.
Esä iks imeht’, kuis um võimalik mitund tüüd ütekõrraga tetä, nigu imä tegi.
Imä nimmas’: «Inemisele om luudu kats kätt ja kats silmä – saat külh kattõ tüüd kõrraga tetä!» Esi pand’ anomit riioli pääle ni pidi pliidi pääl pata silmäh.
Ütekõrraga kuuldsõ ma, et köögin läts’ larmis. «Tulkõ kipõlt appi!» kuuldsõ köögist imä tänitämist.
Edimäne asi, mis mul immä kaiõh päähä tull’, oll’: «Võimalik vaid Venemaal!» Imä saisõ kesk küüki, supipada käeh ja ümbre timä piimämeri. Esi käsut’ minno esäga: «Tekke ummõhtõ midägi!»
Kaimi esäga ütstõõsõlõ otsa. Esä arvas’, et pini võissi sisse kutsu – tuu oll’ timä abi.
Mu abi oll’ vällä juuskõ ja hõigada mi Sändikene küüki.
Õigõ pia oll’ köögipõrmand puhas ku mõstu ja läükse päävä käen. Taa päiv oll’ mi pinikese pidopäiv.
Alvela Kevin
Vilustõ põhikooli 4. klass | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kaloski otsminõ
Vanastõ olli talvõ ilosa, mitte säändse vesidse ja tatidsõ nigu nüüt. Kooli internaadi latsõ kävevä pääle tunnõ koolimaja man mäekundi pääl vissi laskman ja suusataman.
Lõpu oll’ lajalt. Poiskõsõ säi neli suuska kõrvuisi, lätsi hulgakõisi tuu sõiduriista pääle, edimäne and’ huugu ja sõit läts’ mäest alla. Mõnikõrd pudõsi kuurma lakja kah.
Ütskõrd juhtu, et väiku poiskõnõ Aare oll’ kaotanu kaloski. Tuu oll’ halv asi, selle et maainemiisil oll’ rahha vahtsidõ asjo soetamisõs veidü. Kõik otsõva hoolõga, kõgõ rohkõmb Aare, kes võtt’ peo pääle unigu lummõ ja ütel’, et tan piät olõma. Suurõ otsmisõ pääle kraabiti mäe päält pia kõik lumi är. Joba nakas’ hämäräs kiskma ja oppaja ütel’, et tulõ koolimajja minnä – sääl uut süük ja nakkas opminõ.
Sis ku latsõ isti lõunalavvan, läts’ uss’ vallalõ ja sisse astsõ koolitädi Ella kavala näoga, kalosk käen. Tä ütel’: «Oll’ tõnõ tii veeren mäe all ütsindä väega kurb. Ma tõi tä tõisi hulka, siin piäs olõma timä paarilinõ.» Oi toda rõõmu! |
|
|
|
Pääleht
