| |  Pääleht |
| Rolli om pernaasõ Liivia preemiäkonti väärt: tä pästse Sambo (kural) soe hambidõ vaihõlt.
Harju Ülle pilt | | | | Pini pästse tõsõ pini soe hambidõ vaihõlt | | | Harju Ülle
2. hainakuu pääväl pästse teküs pini tõsõ pini soe hambist – Kanepi lähkül Jõksi külän tahtsõ susi pinni murda õkva Meieri talo moro pääl.
«Hummuku kümme inne viit kuulsõ, kuis vana pini nakas’ haukma,» selet’ talo peremiis Kalamehe Kalle. «Kai vällä: hall kogo tull’ pervest alla. Susi! Nakas’ juuskma ala lohko, vana pini oll’ paiu man. Susi nakas’ pinile külge minemä, a sis noorõmb pini pand’ prauht! soelõ külge! Susi linnas’ üle pää. Sis tull’ vahtsõst ala vanalõ pinile manu. Kolm kõrda käve. Ku naksi kõvõmbat hellü tegemä, naas’ är minemä.»
Kalle ütel’, et susi näkk’ vällä illos ja tukõv, pinnest suurõmb. Kümneaastanõ Sambo olõs olnu soelõ kimmäs saak: jala omma pinikesel haigõ, tsukruhaigus kah viil. A paar aastat noorõmb Rolli tekk’ soelõ tuulõ ala.
Kalle selet’, et Jõksi külän olõ-i sutt väega ammu nättü. «Kahr om külh käünü, kähripini käve hoovi pääl, suur repän pass kannu...» lugi pernaanõ Liivia ette. Tä pelgäs, et vast om soel lähkül pesä ja kutsiga: ümbretsõõri omma suurõ mõtsa.
«Jahimehe kah pelgäse ummi jahipinne peräst: susi võtt laika nigu kompvegi är, ku tulõ pojõlõ süvvä otsma,» oll’ murrõn jahimiis Vijardi Leo, kelle kodo om tõsõl puul Jõksi järve. «Mul om kats taksi, nakka kah pelgämä!»
Kanepi jahtkunna päälik Hinto Silver soovit’ pelgäjil pini üüses ruumi kinni panda. «Tiido külän vei susi poolõtõsõ aastaga kolm pinni är,» ütel’ tä. «Soejahini om aigu ja laskmisõ lupõ antas nii veidü, et tuu pääle saa-i külh luutma jäiä.» |
| Viirlaidi Väino (häädkätt) tõi oravilõ kokkoostu viis killo kikkasiini.
Säinasti Ene pilt. | | | | Seeneaig võtt huugu | | | Säinasti Ene
Seene tulõva timahava ildampa, no peräkõrd päält suuri vihmasatu omma seenekese hulgani uma nõna samblõ alt vällä ajanu. Marju om kah hulga.
Krabi kandi seenesõbõr Mürgü Marje hinnas’, et seeneaig om kuu ao võrra ildambas jäänü: muido sai edimädse pannitävve kikkasiini jo jaanipääväs.
«Ku siini om veidü, sõs tegevä korilasõ süäme täüs,» selet’ Marje. «Kakva kõik väiku seene ka är, et tuu raha iist uma õllõputõl kätte saia. Ja mullõ ei miildü säändse mõtsankäüjä, kiä pudistasõ kõik näpu vahelt maaha nigu muinasjutun Hans ja Grete – pudõli- ja paprõrada om takan.» Mar’akorjaja Marje ei olõ, a tälle om silmä jäänü, et kotussidõ om must’kit häste.
Abeli Laine Võro lähkült ütel’, et kikkasiini ollõv pall’o, õnnõ tan liina veeren korjatas kõik puhtas. Tä esi uut hoobis makõsiini, porovikkõ ja kitsõmamplit, et nuu purki panda.
«Seo aasta om mõts rikas ja and kõkkõ,» hinnas’ Laine. «Maaskit, must’kit, vabarnit, ka palokit pidi pall’o olõma.»
26. hainakuu pääväl Oravil seene- ja mar’aautot uutnu inemise olli siini iks peris kavva otsnu.
«Hummogu poolõ kuvvõ aigu lätsi egäväne kavvõlõ mõtsa, tunn aigu käve edesi-tagasi, midägi es saa,» kaivas’ egäpääväne mõtsankäüjä Sonnõ Aive. A kats pangitäüt mustikit oll’ täl päälelõunas iks käen. Nuu vähätse seene, miä tä sai, möi Aive viil inne massina mano jõudmist külä pääl maaha.
Viirlaidi Väino tõi kikkasiini kokkoostu viie kilo ümbre. Täl omma uma kotusõ jo aastakümnit tiidä. Egä päiv Väino mõtsa ei käü ja vahepääl müü seene parõmba hinnaga hoobis küläinemiisile.
Hind om alla lännü
Oravil kokkoostumassinat uutnu inemise kõnõli, et siini-marjo hinda tiiä-i inne, ku massin platsin – hind muutus egä päiv. Mõnikõrd tsipakõnõ nõsõs, a päämidselt iks satas.
Oravil oll’ kikkaseenehind edimält neli eurot, pühäpäävä (2.08.) kolm. Puhastamalda mustka iist masti edimält kats eurot kilo, pühäpääväl 1.35.
Võro liina siini ja marju kokkoostupunktist üteldi minevä riidi (31.07.), et timahava tuvvas siini veidü ja masti kilost 3.50. Puhastamalda mustika iist masti 1.30.
Võro turu pääl massõ minevä riidi seenekilo katsa euro ümbre, nätäl varramba oll’ olnu kümme eurot.
Mustkidega juhtu Oravil (26.07.) viil sääne lugu, et üts mar’atuuja es annaki ummi must’kit bussi pääle. Külä päält oll’ tulnu osta tahtja ja kaubõl’ veidü korõmba hinnaga mar’a hindäle.
Orava kokkoostjal Anul tuu vasta midägi olõ-s, tä kaaldsõ lahkõhe ka nuu mar’a är.
Anu ütel’, et om jo 19 aastat siini-marjo kokko ostnu. Timä sõit bussiga tsõõrõ pite ja miis ost kokko koton. Seene läävä edesi Ruutsi, kon näid viil lõigutas ja puhastõdas.
Tsiakadsu peräst piät ette kaema
Arvatas, et seenelise ja mar’akorjaja ommaki parhilla tsiakadsu mõtsast üten toonu.
Veterinaar- ja söögiammõt om süäme pääle pandnu, et kel koton tsiga vai kiä tsiafarmi tüüle käü, ärku timahava mõtsa minkugi.
Ku tsikoga kokkoputmist olõ-i, sis tohes iks mõtsa siini ja marjo otsma minnä. No maaeloministeeriüm karistas seeneliisi ja mar’aliisi, et sälän olnu rõiva ja jalavarjo tulõssi päält mõtsankäümist kimmähe är mõskõ. |
| Elo |
| | |
|
|
| Latsi sekeldüse tohtri man | | | Tohtri vai vereimejä
Seo lugu juhtu tuul aol, ku Väimälä mõisa päämajan oll’ viil perretohtri vastavõtukotus. Veli Emil käve koolin vähämbän klassin, a Hendrik es käü viil koolin.
Millegiperäst oll’ Emilil vaia võtta verepruuvi. Imä pidi tohtri manu üten võtma väiku Hendriku kah. Kohe sa väiku latsõ ütsindä jätät. Nii võetigi Emililt verd, a Hendrik kai tuud asja ussõ vaihõlt päält. Kuna Emil peläs’ hirmsalõ verevõtmist, sõs oll’ tä hirmu peräst näost valgõ. Tuud pandsõ Hendrik ussõ vaihõlt kaiõn häste tähele.
Kodutii pääl ütel’ Hendrik äkki hiitünüle, et tohtritädi om kimmäle vereimejä, noh, vampiir. Emil ja imä imehti, et mille nii. Hendrik sõs kõnõl’, et tohtritädil olli sinidse käe ja tä imesi nii pall’o verd, et Emil oll’ näost peris valgõ.
Imä selet’ naardõn Hendrikukõsõlõ, et tohtritädil olli sinidse kinda käen. A Emil oll’ valgõ tuuperäst, et peläs’ himsalõ.
Veli Hendriku läbikaeminõ
Parhilla käü mu veli Hendrik joba kümnendän klassin. Seo lugu juhtu timäga sis, ku tä oll’ viil latsiaian.
Mu imä läts’ Hendrikuga perretohtri Eevi manu. Tohtril oll’ kombõs kontrolli, kas latsõl om õks pluusõ all hammõkõnõ kah sälän. Ku hammõ kandminõ oll’ üle kaetu, nakas’ tohtri muid asju uurma. Küsse, kas Hendrik käü Parksepä latsiaian. Ku Hendrik oll’ tuud kinnitänü, uursõ tohtri, kas Hendrik tund timä latsõlast Jannet. Tuu pääle ütel’ Hendrik, et muiduki tiid. Väega hästegi. Janne lei täl moka lahki. Pääle tuud es olõ tohtriprovval inäp midägi küssü.
Haljendi Hans Erik
Parksepä keskkooli 4.b klass
Ilosa poisi
Ku ma olli viieaastaganõ, sis naksiva imä ja esä ütskõrd hinnäst liinaminekis valmis säädmä, a es taha sukugi minno üteh võtta. Mul jäl himo nii väega üteh minnä! Pandsõ kõvva ikma. Iksõ nii kavva, ku viländ sai, ni mõtli esi liinarõiva sälgä panda.
Ku hammõ säläst olli võtnu, rõbaht’ imä mu sälä pääl väikeist musta täppi. Joosi esä mano, kes ütel’, et puuk. Hiitü nii är, et es saa sõnnagi suust ja jäi saisma ku soolasammas. Äkki kuuli imä hellü: «Marss rõivihe ja liina tohtri mano!»
Nüüt es olõ mul inämb määnestki isso liina minnä ja ma rüükse kõgõst jõust ku ratta pääl. Es avitagi muu, ku minno panti auto pääle, kos unnassi viil jupp aigu.
Võrolõ jõudõh lätsimi kiirappi, koh ma vahtsõ ümbretsõõri, kuimuudu saasi är paeda. Äkki tõugas’ esä mu määnsehegi ruumi. Värisi ku haavaleht suurõ hirmu peräst, ku näi nuurt valgõ kitliga arsti, pintseti käeh. Äkki olli kõtulõ kušeti pääl ja arst naas’ mu sälä kallal urgitsõma. Oi, tuu oll’ hallus! Kõrraga sattõva täl pintseti maaha. Olõ päsnü, mõtli, ja suurõ rõõmu peräst tahtsõ veidü nall’a tetä. Ütli: «Kas näit kattõ nii ilosat poissi, et käe naksiva värisemä?» Arst läts näost vereväs ja kai otsa esäle, kes ka veret’ näost.
Kallari Kasper
Vilustõ põhikooli 7. klass
Rohtõ takan ajaminõ
Kävemi imäga haigõmajan tohtri man. Ma olli haigõ ja tohtri kirot’ rohu vällä.
Ku tohtri tarõst vällä tullimi, mõtlimi, et tuu uhkõ e-paprõga lätt uma veeränd tunni kimmäle aigu. Kävemigi vahepääl poodin. Veeränd tunni peräst läts’ imä rohupuuti. Sääl tull’ vällä, et säänest rohtu, nigu tohtri kirut’, ei olõki olõman. Imä helist’ kipõstõ tohtrilõ, et sääne lugu om juhtunu. Tohtri oll’ vihanõ, et pidi imä peräst umma tüütarrõ tagasi minemä ja vahtsõ rohu kirutama. Täl oll’ tüüpäiv läbi ja tä oll’ nakanu kodu minemä.
Ku vahtsõst rohupuuti lätsimi, oll’ tohtri kirutõt rohi külh olõman, a õnnõ üts pakk. Mullõ oll’ vaia kattõ pakki. Õnnõs oll’ apteekri nii abivalmis, et uursõ tõisist apteegest, kon viil om säänest rohtu. Rohu ollivagi tõsõn liina otsan olõvan rohupoodin olõman.
Tuul pääväl kullu meil rohtõ takanajamisõs kats ja puul tunni.
Ilvese Janely
Parksepä keskkooli 4.b klass |
|
|
|
