| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Naruski Otto ja Virve.
Harju Ülle pilt | | | | 60 aastakka kuun: Võõpso paar om nigu sukk ja saabas | | | Harju Ülle
«Egä meil peris tüllü ei olõki olnu,» kaiva Naruski Otto (84) ja Virve (86) tõnõtõsõlõ otsa. Edimädsel joulupühäl 60. pulma-aastapäivä pidänü paar om Räpinä kihlkunnan Võõpso külän terve tuu aig sõbralikult kuun elänü.
«Ku tujo om halv, sis olõmi lihtsäle vakka,» selet’ Virve hää läbisaamisõ nippi. Avitas ka tõnõtõsõst arvosaaminõ ja tõsõga rehkendämine. Nuu mõistmisõ omma peri nii Otto ku Virve kotost: mõlõmba imä-esä saiva häste läbi nii umavaihõl ku latsiga.
Virve-Otto käävä egäl puul kuun – ku üts kohegi ütsindä lätt, sis tutva hiitüse, et tiiä-i, miä tõsõga juhtunu om.
Paari om ütte köütnü koolioppaja ammõt, mõlõmbalõ om miildünü reisi ja muidoki muusiga, esieränis koorilaul. 1947. aasta laulupido Tal’nan oll’ näil edimäne (Virve näütäs uhkusõga laulupidomärki) ja 2004. aasta pido perämäne. Umal Pidol omma nä iks kõgõ käünü. Ottol om hallõ, et joba aasta aigu om elon tühi kotus – Räpinäst kattõ miihikuur.
«Meil omma esiki roho täpselt ütesugudsõ,» ütles Virve. «Süämeroho. Arst om kah üts. A egä mi tõnõtõsõ ummi ei võta, mõlõmbal om iks uma karp.»
A kuis om tuu är klaaritu, ku Virve taht osta kappi, a Otto hoobis midägi muud? «Naasõlõ om iks õigus jäänü,» muhelõs Otto.
«Veidükese segähüst om olnu raamatidõga,» pand Virve mano. «Ma olõ iks tahtnu pall’o kirändüst osta, a timä tundsõ huvvi muusiga-asjo vasta – lauluraamatit om meil egävene unik.»
Et Otto võõrit naisi es kae ja pur’on om olnu väega harva, sis nuu pahandusõ omma kah olõmada.
Kas midägi iks tõistõ kah om? «Suuvärk om täl kõvõmb,» tunnistas Otto. «Timä om eesti keele oppaja, tuul piätki suuvärk kõvõmb olõma. Ma olõ matõmaatigaoppaja, sääl omma kuiva arvu, mis sääl iks nii pall’o jutusta om!»
Kas Virve kõnõlõs kümme kõrda inämb ku Otto? «No ütessä ja puul või-olla,» muhelõs miis. «Otto!» viskas Virve käega ja ütles: «Timä omgi tasalikumb ja vanastõ ma kõnõli viil rohkõmb kah!»
Tutva joba kooliaol
Naabriuulidsa poiss Otto tundsõ Virvet latsõst pääle, no terävämpä jäi kinä näüdsik silmä inne kruunu minekit. Kroonu-aol kirotõdi ütstõsõlõ virka. Et Virve opsõ pääliinan Pedan kavvõstoppõn eesti keele oppajas ja Otto oll’ säälsaman «kotipolgun», sis saiva noorõ iks aig-aolt kokko.
«Mul om nii meelen, ku Otto mullõ ütel’ pääliinah nuu väega ilosa sõna,» seletäs Virve. «Ma pidi viil minemä järgmäne päiv eksämile ja sis oll’ nii suur lämmi tunnõ, et mõtli, et ei tiiä, kas tuu eksämitegemisega saagi toimõ. A sai külh!»
«Ku oktoobrikuuh kroonust tulli, sis nakas’ tuu asi joba ägedämpä pihta: detsembrih oll’ pulmapäiv,» seletäs Otto.
Virve tulõtas miilde, kuis nä sõitsõva hobõsõga Räpinä vallamajja registriirmä. Õkva päält tuud suurt pulmapito es olõ, istuti õnnõ vanõmbidõga jõululavva takan. Kuu aigu ildampa tull’ tetä iks suurõmb pido kah sugulaisi ja tüüseldsiliidsi jaos. Virve imä veli uno Riku (koorijuht Ritsingu Richard) oll’ tseremooniameistri ja pidi ilosa kõnnõ. Pulmapilt tetti mehidsetaro otsan uman aian.
Ottol-Virvel omma tütre Piret ja Katrin ja neli latsõlast.
Seoniaoni tulõ paar toimõ ja et pall’o tüüd om tettü, sis olõ-i pensionil kah vika. Sporti nä ei tii, söövä kõrralikult ja maiustasõ iks kah. Õnnõ sõpru om veitüs jäänü. «Mitmõ tutva paari olõssi kah 60 aastat kuun elänü, no aig om inne otsa saanu,» ohkas Virve. |
|
|
|
