| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Platsi Liiso tsehkendüs | | | | Rebäsejaht | | | Kanapidämine läts’ esieränis muudu sõs, ku suurõ kanala naksiva ummi vanõmbit kannu hirmodavalõ rahvalõ müümä. Ostsõva esiki nuu, kiä talvõl maal es elä. Suvi läbi peeti kannu ja süüdi munnõ, a sügüse tetti kõik lihas ja panti purki.
Ma pidäsi kannu iks aasta läbi. A ku tuu hirmodavidõ kannu kampaania valla läts’, sõs tõi kah hindäle õkva puulsada kanna. Kuna varõmbanõ kogõmus oll’ näüdänü, et suurõ farmi kana omma ulli miä ulli, tõmmassi nailõ traataia ümbre, et muidu essüsse viil mu hoovi pääle är.
Ei tiiä, kas tuukõrd sai ma hindäle esieränis ulli kana vai opassi ma näid lihtsäle halvastõ, a pääväkõrd kanul selges es saa. Vällä nä viil tulliva, a õdagu sisse es lää kuigi.
Lõpus lei ma käega ja arvassi, et olku sõs päälegi, ja las nä istussõ üüse kah vällän uibidõ ja mar’apuhmõ all – aid oll’ jo ümbre ja kiäki murdja nigu manu es pidänü saama. Uma tüü oll’ kah keremb – es olõ muud vaiva ku korja munnõ ja viska peoga süüki.
A sõs tull’ mu hõlbuelulõ lõpp: koski lehekuu lõpun nakas’ üts igäväne jant.
Lää ma üts hummuk vällä ja näe, et kanaaian om kuigi väega pall’u sulgi maa pääl lajan. Naid oll’ iks muidu kah, a seokõrd tundu esieränis pall’u ollõv.
Uursõ asja lähembäst ja kannu tundu kah veidü ollõv. Es olõki vajja kavva uuri, ku löüdse tagumadsõ aiavõrgu alt perädü suurõ mulgu ja sulgi rida läts’ säält õkva mõtsa poolõ. Nüüt oll’ mul pilt selge, et repän om käünü mu kanakar’ast matti võtman.
Raputi mõtsa poolõ rusikat ja tahtsõ joba ümbre käändä, ku näie hainamaa pääl midägi liikman. Võti malaga peiu ja lätsi kaema. Esi luutsõ, et vast saa varganäolõ üle tur’a tõmmada.
Ku lähembäle sai, näi, et tuu oll’ hoobis kana. Vähä kakutu, a muidu tävveste elun. Korssi tä sõs hõlma ala, naksi ümbre kaema ja näigi kavvõmbal viil ütte. Tuu külh inämb nii elun es olõ – oll’ peris kangõ joba.
Mütässi tükk aigu hainamaa pääl ümbre ja löüdse katõssa kanna – kolm elusat ja viis koolut. Tulli uma saagiga kodu tagasi ja naksimi sõs ülejäänü kannu kokku ajama, et saasi kah’u kokku lukõ.
Mitmõkõrdsõ lugõmisõ, mano- ja mantarvamisõ tulõmusõs sai, et mu viiekümnest ostõtust kanast oll’ katskümmend viis kaonu. Nuu kana, kiä mul inne vahtsidõ tuumist laudan olli, olli kõik alalõ. Ju sõs selle, et noil oll’ mudsu pään ja lätsivä üüses lauta.
Kõnõli umma hätä tutvalõ jahimehele. Tuu andsõ mullõ ravva ja kässe sinnä aiaalutsõlõ mulku üles säädi.
Kana ai kõik üüses lauta – võtsõ aigu mis võtsõ. Hummuku joosi suurõ ähinäga kaema, kas repän om raudu lännü. Olõ es sääl kedägi. A mulgu kõrvalõ oll’ tõnõ mulk kraabitu ja nätä oll’, et säält oll’ ka aian seen käütü, selle et paar karva rippu traadi külen.
Nõstsõ sõs ravva ümbre vahtsõlõ mulku, vöörüti vana kotusõ pääle suurõ kivi ja tasandi ümbretsõõri är. Hummukus es olõ rauduga mulgun kedägi, a paar meetrit edesi oll’ jälki vahtsõnõ mulk aia all. Ega as’alda üteldä, et kavval nigu repän – tuul ütlemisel om kõva põhi all.
Üts naabrimiis soovit’ mul kanaaida raadio mängmä panda ja viil aiaveere naftaga kokku valla. Timä ollõv nii tennü ja inämb es olõ repän tedä kiusanu. Viimätsen hädän olli nõun kõkkõ pruuvma.
Parandi aiaaludsõ är ja vali naftaga likõs. Terve elämine sai haisu täüs. Õdaku vei väiku raadio vällä ja panni laudakaartõ alla mängmä. Käändse Elmari pääle, et vast repän vällämaa kiilt ei mõista.
Hummuku, ku ma ussõ valla tei, lõvvas’ Elmar: «Roosi, Roosi, Roosi, naine nagu kohev heinasaad...» Laulsõ esi kah Elmariga üten ja lätsi kanaaida kaema. Ja kae imet – es olõki üttegi mulku aia ala kraabitu.
Nii sõs jätsegi ma egä üüse Elmari kannu valvma. Mõni naabri iks küsse vahel, et mis pitu ma egä üüse peä, et muusiga mäng, a ku ma as’a är seleti, sõs es küstä tuud kah inämb.
Kana harisi kah är, et õdagu piät lauta minemä. Andsõ lõpus Elmarilõ puhkust ja es käse täl inämb üüse laulda.
Sügüse oll’ hulga tüüd: kartul võtta, aiakraam korista ja sõs viil egäsugunõ kraam purkõ sisse tetä. Vahel es jõvva ma kannu manu inne ku joba pümmen. Ja ega säändsel juhul es näe, ku mõni kana oll’ otsustanu üüses vällä jäiä.
Üts üüse heräsi ma üles selle, et pini larmas’ vällän hirmsalõ. Mõtseläjä tulliva iks maja manu tammõtõhvõ vai ubinit süümä ja nii ma arvssigi, et vast nuu kitsõ vai tsia omma. Käsi pinil vakka olla ja magasi edesi.
Hummuku, ku tarõst vällä astsõ, nakas’ pini vahtsõst larmama. A hauksõ tä hoobis lauda poolõ.
Mul läts’ õkva süäme man külmäs ja joosi kaema, mis sääl halvastõ om. Nigu ma ümbre nuka käändse, lätsi mul silmä suurõs. Uibu otsan rippu tagajalga pite repän. Sõna -sõnalt õkva rippu. Ja uibu ladvan istõ kana.
Kõik ossa, koheni repän küündü, olli är jüredü, a repän esi oll’ elun. Istõ maaha ja mõtli peris tükk aigu, midä ette võtta. Hõiksi tarrõ tõisilõ kah, et tulku no varast kaema.
Tahtsõ joba jahimehe kutsu, et nuu mu vanalõ vainlasõlõ otsa pääle tennü, a peremiis arvas’, et olõ ei vaia. Võtsõ parra kaika ja virut’ vargalõ õkva kõrvu taadõ sälgroodsu pihta. Ja oll’gi kõik. Varas oll’ saanu uma palga.
Nüüt saimi lähembäst uuri. Tull’ vällä, et repän oll’ vast tahtnu kanalõ puu otsa perrä minnä, a sattõ nii halvastõ, et jalg jäi katõ ossa vahelõ kinni. Tukõ hinnäst valla kaksamisõs es saa kohegi – puutüvi oll’ kavvõn ja maa kah.
Antoni Annika
Tagakolga, Rõugõ khk | | | | Kah hädä punnvõrriga | | | Lugõsi Umast Lehest punnvõrri luku ja tull’ kah üts kunagi kuultu lugu miilde.
Sõitsõ üts miis punnvõrriga Antsla liina vahel. Kas oll’ tii nilbõ vai mis tuu hädä oll’, a maaha tä sattõ.
Seletüskirän (tuud oll’ Vinne aigu tüü manu vaia) kirut’: «Ma ei tiiä tuust sadamisõst midägi, õnnõ ku haigõmajan meelemõistusõ manu tulli, sai teedä, et edehark om katski.»
Tuu oll’ muiduki punnvõrri edehark ja tuu katskiminek oll’ mehe jaos kõgõ tähtsämb.
Uma ihu ja kundi, nuu paranõsõ nigunii, a kost sa punnvõrrilõ vahtsõ edehargi saat!
Kalme Helju | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Vana kooli bussijuht
Liinibuss sõit’ Tartost Võrolõ. Bussilõ oll’ külge pantu muudsa riistapuu – GPS. Tuu vitin näütäs, määnest tiid pite piät sõitma, kon olõt ja ku kipõstõ sõidat.
Nigu sändse riista iks, selet’ seo kah naistõrahva helüga, kohe piät käändmä ja muud, midä massin õigõs arvas’.
A roolin oll’ vana kooli bussijuht, kiä oll’ harinu sõitma uma mudso perrä. Lapatsit vaot’ tä kah iks tundõ, mitte spidomeetri perrä.
A GPS olõ-s bussijuhi sõitmisõga rahul ja naistõrahva helü pahand’: «Te ületate lubatud sõidukiirust!»
Bussijuht tekk’ kõrras jala lapadsi pääl kerembäs, a tsipa ao peräst kupat’ jäl harinõmisõ perrä edesi.
GPS es jätä: «Te ületate lubatud sõidukiirust!» Bussijuht hiitü kõrras, a unõht’ sis jäl massina är. Ku massin kolmandat kõrda kõrva kraaksat’, es piä bussijuht vasta ja põrot’ süämetävvega: «Külh seo naanõ iks mölises!» |
|
|
|
