|
|
| | Platsi Liiso tsehkendüs | | | | Punnvõrriga sõit ei olõ aovõit | | | Aastakümnit tagasi olliva jo pia kõigil poiskõisil punnvõrri. Noidõga käüti koolin ja pääle kuuli kalal vai kinun. Ja mis päämine – nuid pidi kõik aig putitama, et nä iks häste tüütänü.
Pääle tunne oll’ meil tihtsäle punnvõrrõga võikiajaminõ, et nätä, kelle pill parõmbadõ juusk.
Uhkõmba võrri olliva piiglitega, sportgaasi käepidimega ja üleni vereväs värmitü, nigu Jawa tsikli. A hulgan oll’ ka sääntsit, millel oll’ gaasitrossi otsa rõngas köüdet, et päkäga gaasi tõmmada, ja pendsupaak oll’ kas säläkotin vai traadiga pakiraami pääle kinni köüdet. Mõnõl olliva vändäki mant võetu ja sinnä puupulk asõmõlõ lüüdü. A päämine oll’ tuu, et võrr varbaga kõdarast tõugatõn käümä läts’ ja sis, esi puulkõtuldõ leistangi pääl ollõn, tõisist kihutajist maaha es jäänü.
Oll’ mulgi sääne pill istmise all. Ja viil küländ vahtsõnõ. Külh ilma sidurilda, a gaas ja piduri tüütivä ja karbuss oll’ nii timmit, et tõisist vahepääl ettegi kihuti.
Lätsi ma sis ütspäiv puuti leevä perrä. Kona kotust puuti oll’ uma kolm kilumeetrit, sis tsihtse inämb-vähämb leeväautu aos. A leib oll’ viil tulõmalda ja nii otsustimi naabripoisiga, kiä kah poodi man trehväs’ olõma, minnä timä poolõ telekast kapten Klossi filmi kaema. Mul viil kotun tuu aig telekat ja elektrit es olõki.
Naabripoiss Aavu elli poodi lähkün. Lepsemi kokku, et kona timäl om Vashoti tsikli vai «jänestega Jawa», nigu kutsuti, sis sõit timä maja manu tsõõriga suurttiid pite, a ma lõika õkva tanumiid piten mäest alla muru pääle, suurõsttiist veidü kõrvalt. Ja naksimigi kihutama. Käändse suurõtii päält tanumidõ vaihõlõ, gaas põh’an ja esi kõtulõ paagi pääl, et tuulõtakistus väikumb olõs. Ait joba paistu ja silmänukast näi, et Aavu nakas’ kah suurõtii päält maja poolõ käändmä.
Luuta oll’, et seo sõidu või ma võita ja edimädsen muru pääle jõuda. Ja sis, poolõ mäe pääl, kon kasviva majast korgõmba kõo, käve hirmsa pauk ja järgmäne asi mu jaos oll’ tuu, et sattõ koskilt korgõst ola pääle maaha, nii et hainakamara lei mustas.
Saisti üles. Hendäl es tunnõ määnestki vika olõvat. Mõnikümmend meetrit kõrval suurtii pääl jäie siloautu saisma ja naabrikülä miis Heinu saistas’ astmõlavva pääle ja jäie minnu vahtma.
Kaiõ ma sis, kas punnvõrril ka midägi vika om. Edekahvli oll’ löönü mootori kõrvalõ, leistangi päält vahtsõva amordivedru nigu oina sarvõ pikält vällä ja edetsõõr oll’ jumala kandilinõ, osa kõdarit katõl puul välän. Kah’u hääst võrrist.
Sis naksi ma säläkotti otsma, mis mul inne rihmuga ilustõ üle olgõ oll’ ollu. Kotti netu. Kae kohe tahat, ei koskil. Arvada, et tuu silovidäjä saiõ kah arvu, midä ma otsi, ja näüdäs’ näpuga ülespoolõ.
Naksi ma kah sis üles vahtma. Ja mis ma näie – mu tühi leeväkott oll’ nigu laotõt üles igävädse korgõ kõo ladva otsa. Kuis tä sinnä saiõ ja määne tuu mu lindaminõ külh kõrvaltkaejalõ vällä pidi nägemä, jäigi mul tiidmäldä. Siloautu sõitsõ jo umma tiid edesi. Tuu ao pääle tull’ Aavu kah mu manu ja naksimi nuputama, kuis säläkott kõo ladvast kätte saia.
Tõimi kuuri mant kats pikkä latti, köütsemi traadiga kokku ja õngitsimi koti alla. Sis naksimi uurma, et mille tuu pauk ülepää käve. Õkva kesk tiirata oll’ konagi savikivi maaha sadanu. Ja sinnä otsa ma olligi kihutanu.
Võrri rusu jäti sinnäsamma puu ala. Kaimi Klossi filmi är, kävemi Aavuga poodi man ja peräst veie tä mu tsikliga kodu. Õdagu lätsimi esäga hobõsõga võrrilõ perrä. Ja järgmäne õdaguspuul kävemi Hopan vahtsõt punnvõrri ostman. Tuuga enämb nii hääd vunki kätte es saa, a tuu-iist pidi kavvõmb vasta.
Silla Silver
Tsiamäelt | | | | Põdõr mõtsatii pääl | | | Asi juhtu 1970. aastidõ algusõh. Ma olli parajahe Oravil vanõmbidõ kotoh puhkusõl. Oll’ hainaaig, ilma ilosa ja tüüd tetti iks õdagu ildani vällä. Lõpus sai talitus tettüs. Päiv oll’ mõtsa taadõ lännü ja õtak nakas’ hämäräs tõmbama.
Aolehe tuudi tuul aol kolhoosi talli mano, kost inemise tüült tullõn posti üten võtsõva. Mi pere post oll’ tuul pääväl toomalda. Maad oll’ kilomiitre jago. Hobõsõtii läts’ läbi riigimõtsa, tuud piten sait jalgrattaga sõita.
Ma võtsõgi jalgratta, et saasi rutõmb är kävvü. Mõtsa all oll’ peris hämmär. Sõitsõ, silmä tii pääl. Kõrraga tundsõ, et mu nõna läts’ väega pehme ja siididse as’a vasta. Panni rattalõ piduri pääle ja jäi kaema.
Ma olli ratta edetsõõriga sõitnu põdralõ tagajalgo vahelõ. Nõna puttugi põdra jalguvaiht ülevält puult. Edimäne mõtõ oll’, õt ku põdõr nüüt jalaga and, määndse puu otsa ma sõs linda.
Põdõr läts’ mul iih tiid piteh edesi, nigu ei olõs midägi juhtunu. Ega ma tedä muuga es putuki ku õnnõ nõnaga ja tuudki mitte kõvva. Vast põdõr es saaki arvo, mis juhtu. Ma käändse ratta ruttu ümbre ja kai, kuis kodo tagasi sai. Post jäigi tuu õdagu toomalda.
Puderzelli Linda
Vahtsõliina khk | | | | Kangõlanõ ütes õdagus | | | Tuu juhtu 1962. aasta jõulu aigu. Ma elli Võrol Paju uulidsa üten hoovimajan sõsara man.
Sõsar sõbranna Marjuga ostsõva hani ja panniva ubinidõ ja kapsidõga täüdedü hani ahju. Hani nakas’ valmis saama, Marju kavaler es olõ viil peräle jõudnu. Lätsimi sis toolõ perrä. Heinu elli autubaasi kandin üten erämajan. Marju es taha sisse tulla. Nigu ma sisse jõudse, nii üts miis lei kässi kokku ja ütel’, et võõrast miist oll’gi vaia latsilõ jõuluvana mängmises. Ma ütli, et ma ei olõ kunagi jõuluvana ollu ja kae ku peenükene ma jõuluvana jaos olõ (62 kg).
Mullõ anti hinge ala kolm klõmmi hans’at ja topiti hulga rõivit jõuluvana mäntli ala. Põskõ pandsõ kummalõgi poolõ puul ubinat, et väega kõhna vällä ei näessi.
Sääl oll’ latsi õigõ mitu. Ma naksi latsi käest salmõ nõudma ja pakkõ jagama. Tuul aol oll’ sääne muud, et kuusõ ala säeti vatti, nigu olõssi sääl lumi. Säräkündlä panti palama. Üts künnel sattõ vati sisse. Vatt läts’ palama ja terve kuus võtsõ tuld. Mul es jää muud üle, ku haarsõ kuusõ ja joosuga vällä lummõ. Mu paklidsõ habõna võtsõva kah tuld. Kaksi habõna iist. Hää, et kinda käen olli, es saa suurt kõrvõta.
Ku tarrõ tagasi tulli, olli kõik mu ümbre, viinapitsi käen, ja naksiva minnu kitmä ku rahvuskangõlast, et maja ja kõiki är pästse. Kodu tulõk oll’ kül õigõ vaivalinõ. Mitu kõrda tull’ Marjul ja Heinul minnu kraavist vällä kisku. Mul jäi tuu õdagu hani söömäldä. Järgmädsel pääväl jüräsi hani kuntõ. A iks olli kangõlanõ tuus kõrras.
Vaiksaarõ Tõnu
Urvastõ khk | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Vorstiprits püssäs
Pääle sõa varastõdi ja rööviti armõtulõ. Tuust aost om teedä üts esierälik lugu.
Küllä sõit’ katõ hobõsõvankriga kamp mustlaisi. Nä lätsi külä viirde tallo üümajalõ nigu õigõ mehe kunagi.
A jutt läts’ lakja kahtlaisi miihi tulõkist. Külämiihil määndsitki püsse es olõ. Ku olnuki, kes sis tohtsõ hääst pääst pauguta.
Ütel mehel tull’ mõtõ, et võtas vorstipritsi ja puhus noid nigu piibarit. Pia egän talon oll’ sääne asi olõman, minka jõulu aigu tanguvorsti tetti.
Kokko kor’ati peris pall’o vorstipritse ja hää hulk kodokaitsjit naas’ noid puhkõn mustlaisi üümaja poolõ minemä.
Larm oll’ nii suur, et kavvõlõ oll’ kuulda. Ku mehe peräle jõudsõ, oll’ rüüvlijõuk ummi hobõsidõga kaonu säitsme tuulõ poolõ. Sinnä küllä ütski rüüvjä inämb es tulõ. |
|
|
|
Pääleht
