Nummõr' 76
Lehekuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Päti veivä muudsa mesipuu
  •  
  • Kõva laulupoisi tulõva maalt
  •  
  • Lätimaalt või osta ruustlit
  •  
  • Saa oppi rahvapille
  • Elo
     
  • Alpinisti õrna hingega imä
  •  
  • Ilvesse Aapo imä taht hindäette tegutsõ
  • Märgotus
     
  • Tammõ Tarmo: kõikiga tulõ häste läbi saia!
  •  
  • Imä om õks kõgõ kallimb, kukki tä ei olõ alasi kõgõ ilusamb ja targõmb
  • Kagahiiq
    Aholämmi
    Perämäne külg
     
     
     
    Hõel Saksa talo peremiis'
     
    Iheri Hilda jutukogost valisi jutu Iheri Leili
     
    Vana Saksa talo peremiis' oll' väega hõel inemine, vanast es püsü tiinjä sääl talon.

    A ega tä ummilõ latsilõgi hää es olõ – tütre pand' nurmõ pääle sitta laotama, esi vahtsõ man ja õnnõ vingsõ.

    Vanamiis' tänit': «Kae, siiä kottalõ sa es panõki sitta! Kae, taa paiga pääle pannit sa nii suurõ sitatükü! Kas sa sõs ei saa tuust tõtõstõ arvo, sitt piät nii piinüle laotõtu olõma, et aja vai läbi sõrmussõ!»

    Keväjä tull' pääle külbmist, ku orassõ joba üles tulnu olli, suur' vihmasadu, ja ütte põllulohku tegüsi suur' viilump'.

    Sis pand' tä puja säält hobõsõga suurõ tünnüga vett är vidämä.

    Seo oll' jälle tüü – vankrõ pääl korgõ tünn', panõ sis pangiga vesi korgõlõ üle nõna tünnü, ku olõt ütsindä. A vanaperemiis' Rein kah lää-äs appi.

    Vii oll' poig Paul külh lõpus nurmõ päält är vidänü, a mitu päivä oll' perän haigõ kah olnu.

    Vana Rein iks kõndsõ tarrõ ja säält muro pääle, esi aga sõimanu kõik' aig: «Taasamadsõ väikese tüüga läts' no katski, jäi mitmõs pääväs no sita pääle maha!»
    Poig oll' iks kõgõ kaivanu: «Seo vanamiis' om nii hõel, et naist ei saa kah hindäle võtta, ega taa vanamehega jo kiä ellä saa ei!»

    Poig Paul sis es võtaki inne naist, ku esä kuuli – oll' joba häste vana poiss'.

    A poig olõ-s ummilõ latsilõ midägi parõmb ku vana Rein – Saksa Pauli kutsuta-as inämb Saksa Paul, a Vana Jahunõna, selle et tä kõgõ Võro turgu käve jahhu müümä.

    Naanõ kuuli Jahunõnal pia är, latsõ – näid oll' kolm: üts' tütär' ja kats' poiga – lätsi majast, ku esi kaala naksi kandma.

    Vana Jahunõna elli ummi elopäivi lõpun ütsindä uman suurõn lossin.

    Jahunõna oll' tahtnu mu ununaist kossi, ku tä viil kodotalon tütrik oll'.

    A tä oll' sõs ütelnü: «Innegi ma lähä vanalõ Tips-Mihklile ku Saksa Paulilõ!»

    Tips-Mihkli oll' vaenõ ja küüräk pops', kasvult väikene, tuuperäst taa nimigi – Tips-Mihkli.
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Meedia-pärli
     
    Ruitlane, ruitlane
     
    Eestist omgi saanu ikäv põh'amaa väikene riik', kon miäkit ei toimu, ei liigu, ei lää edesi – tuud sai ma arvo, kui ütel hummugul aolehti Internetivälläandit kaema nakassi.

    Postimehe tähtsämbäs tiatõs oll', et väiku Eesti piät tegotsõma väsümäldä ja et võimupartei tülütsese e-valimiisi peräst. Pääväleht' andsõ teedä, et timä netileht' või hummugu maan olla. Kõik'. Ekspressin om viimädse sada kats'kümmend aastat üllen rubriik' «Kuimuudu nä rikkas saiva?» Nime kah man, et Mõis, Põis ja Olõkõrs... Ei naka jamma lugõmagi, vastus «varastõn» om ette teedä!

    A sõs avasti pärli! Eesti aokirändüse vahtsõsõ lipulaiva, välläandõ Nelli Teataja, midä ma ei olõ viimädse kümme aastat lugõnu, selle et kümme aastat tagasi oll' taa viil sitõmb ku parlanõ «Kesknädal» vai «Paremad uudised». A nüüd omma as'aluu õkvalt hulga muutunu!

    Leht' om uskmalda nall'akas. Joba nädälipiigadõ pall'a pildi, nii vahtsõ ku arhiivi uma, omma nättüse, miä piässi luudustiidläisile huvvi pakma.

    Ei tiiä, kost sääntsiid egä nätäl' võedas, a üts' keskmine nädäliplika om haruldasõmb ku katõ pääga vasik vai Jumalaimä kerigu kellälüüjä. Võimas!

    Ja artikliidõ päälkirä omma mõnusa: «Tšintšilja nurjas noormehe haridustee», «Saddam Hussein - romantikuhingega paha poiss», «Katseklaasilapsed otsivad oma isa», «Joodik tuli mu karule kallale...» Tunnõ sääntsiide päälkirju ja lukõga sugulust. Ku viil Nelli Teataja tetä võrokiilne, olõs avvustajit jalguga sekä!

    Inemiisil om viländ igäväst ja mõttõlda informats'oonist. Päävälehe uudis «Piiriületus tühjendas mobiiltelefoni mälu», ei olõ kasvai üts' kõrdki Soomõ piirist üle lännü inemise jaos määnegi uudis. Selle, et egäsugumanõ üle piiri minek' võtt selts'kundõ kaupa är nii suumlaisi ku eestläisi mudsu. Ja pildi. Mille tuu nokiarõipõ pääle sõs rüüki, ku esi targõmb olõ-i?

    A Nelli Teataja kirotas: «Aluspüksid ütlevad mehe kohta kõik'»! Päävälehe ja SL Sitalehe armastasõ ts'ommin reformikit mõnita, Nelli Teataja avaldas tuu asõmal artikli päälkiräga «Hamstri jõi ja parand' pääd!» Ja jälki pall'o parõmb!

    Ütelge, kellele lätt kõrda reformikidõ-kusõrottõ ullõ juttõ ümbretrük'mine? A ku Nelli avaldas luu: «Kuulus kusekääbik väisab Eestit» om põnõvust pall'o.

    Inemine lüü lehe valla ja ei levvä säält ei Etsi, ei Repsi, Villut, ei üttegi tunnõtut pritsjät. A tuu iist om lehen lihtsäle Roodsist peri kujund-kusõja Kallõ, kiä mi kraanikaussikusõjidõga võrrõldõn om tõtõstõ suur' inimene!
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Sõidumassina müümine

    Võro miis' möi lehe kaudu autot, a saa-as kuigimuudu vallalõ. Kuulutustõ oll' täl külh väega täpselt auto mark' ja muu tähtsä as'a kirjä pantu.

    Peräkõrd karas' mehel hing' täüs. Tä kirot' vahtsõhe kuulutustõ lühkült: «Müvvä sõiduauto». Mano pand' kats' sõnna, et tsipa pikemb saassi: «Tulõ ja sõida!»

    Es lää pikält, ku mehe koton telehvon' kõlisi. Massina vasta tundsõ huvvi vanõmb pendsionääre paar', kinkal oll' vaia autot aiamaalõ sõitmisõ jaos. «Naa müügikuulutusõ omma kõik' väega keerolidse, edimäst kõrd oll' selge, et auto om sõitmisõs!» seledi pendsionääri põhjust, mille õkva seod autot nätä tahtva. Osti kipõlt är kah ja põrõhõlladsõs omma joba kats' aastat tuu massinaga aiamaa vahet kärotanu.


    Pulmas saa terves!

    Tsill'okõnõ lats'kõnõ sattõ mänguhuun maaha ja lei halusalõ hindä är. Suurõ ikuga juussõ imä mano.

    Nuur' imä lohut' last: «Pulmas saa terves!» Lats' püssü kipõn' aigu vakka, a sis nakas' viil hullõmbidõ ikma. «Mis nüüd valla?» hiitü imä. «Nii kavva!» rüükse lats' läbi iku kõva helüga.

    -----------------------------------------


    Võtkõ vanakuri opõtaja!

    Mu 1861. aastal sündünü vanaesä selet' mullõ umal aol sändse jutu: Vanast Vahtsõliina kerigumõisa lähküh üts' miis' pidi umalõ latsõlõ ristkäidsi. Last rist'mä kutsõ timä nii keriguopõtaja ku ka köstri.

    Ku lats' sai ar ristitüs, sis istuti lauda, süüdi, juudi ja aeti juttu. Kell oll' joba üle süäüü, ku keriguopõtaja ja köstri peräkõrd kodo minemä naksi.

    Kerigumõisa lauda kotsil oll' eläjil tii nii mualõ sõkut, et es saa üle ei ümbre. Väega pümme üü kah oll'.

    Keriguopõtaja oll' kängäkeisiga, a köstril olli seerigu jalah. Köstri võtsõ sis keriguopõtaja hindäle sälgä ja astsõ muast läbi.

    Lauda nuka kotsil juusksõ üts' must kogo köstri mano ja sos'ahut': «Kulõh, ku rassõ om, sis anna mullõ!» Lauda man olli lambavarga.

    Köstri oll' väega usklik inemine ja paar' pitsi ka lasknu, hiitü väega, õt no vanakuri tull' opõtaja hinge perrä.

    Visas' opõtaja maaha mutta ja juusksõ, nigu jala võtsõva, kodo. Esi mõtõl': «Võtkõ vanakuri opõtaja, ku taht, hää, õt ma pässi ar!»

    Pressi Einar



    Rüüvli Vinds'o mõtsah

    Tsaarival'tsusõ aigu veeti posti Räpinält Võrro hobõsõga. Vidäjäst oll' miis', kiä es kõnõlõ peris häste mi kiilt.

    Vinds'o ja Leevi vahelist mõtsa kutsuti innevanastõ Vinds'o palos. Üts'kõrd jäi postividäjä rüüvli kätte. Postividäjä sai rüüvlist jako ja kõik' lõppi häste.

    Ku miis' kodo jõudsõ, kõnõl', kuis asi oll': «Mina üts' puul' vankrit, sis rüüvli kats' puul' vankrit! Mina kats' puul' vankrit, sis rüüvli üts' puul' vankrit!»

    Vanaesä Kalmussõ Ove jutukõsõ pand' kirjä Korela Katre, Saatsõ põhikooli 6. klass'
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Hüvä nõu
     
    Mannapudõr munaga

    Keedä vedelämb mannapudõr. Ku pudõr om valmis, sis klopi manu üts' vai kats' toorast munna ja sekä pudru sisse. Lasõ veidü saista.

    Ku om tahtmist, panõ mano veidükene võidu ja tsukõrt.

    ***

    Hää ruug saa, ku panda kiimä (valmimisõ järekõrran) tükeldedü põrk'na, kaali, värski kapsta, kardoli. Kiitä väiku viiga pehmes.

    Ku om, sis panõ lõpus viil manu roheläisi hernit. Jätä söögi päält vesi är valamalda.

    Praadi üts' sipul', panõ manu kats'–kolm supiluitsa täüt jahhu ja vala potti kiinüide aiavilju pääle. Panõ viil hapund kuurt kah manu ja sekä süük' kõrraligult läbi.


    Uasupp' piimäga

    Tavalidsõlõ uasupilõ (lihakontõga keedetüle), võit valmis saiõn pääle valla piimä ja laskõ kiimä minnä.

    Sääne supp' om pall'u parõmba maitsõga. Mu imä ja vanaimä kiitsevä iks kõik' aig niimuudu uasuppi.

    Ku trehväs', et õkva kiitmise aol es olõ piimä, sis valõti süümise aol taldrigu pääle supilõ piimä pääle.

    ***

    Ku kohvi- vai tiikannilõ om joogi saismisõst tulnu tummõ rant', sis tsuska lapp' tuha sisse ja hõõru tuhadsõ lapiga tuud musta ranti ja tuu kaos kergede är.

    Kruusamäe Maimu
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!


    Kõik' om võimalik. Ilmvõimalda as'a võtva lihtsäle inämb aigu!

    Keemiäprohvesri Tenno Toomas oppas olõma ettevõtlik (Universitas Tartuensis)

     
     Uma Lehe sõbõr!