| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Jutuvõistlus |
| Elo |
| | |
|
|
| Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst | | | Ütevõrra häid juttõ oll’ hulga
Timahavva oll’ mitmit häid ja võrdsit juttõ. A ütte vai kattõ juttu, mis tõisist pääjagu üle olõs olnu, ma es levvä.
Eräle tahas är märki mõtsa ja eläjidega köüdetüid juttõ.Naidõ siän oll’ iks mitmit põnõvit ja peris uskmalda juttõ ja eläjidega trehvämiisi.
Neo jutu miildüse mullõ viil tuuperäst kah, et naidõ perrä om hää tsehkendüisi tetä.
A nigu varatsõmbil aastil, oll’ iks ka säändsit juttõ, kon hää lugu läts’ segädse jutustamisõ nahka, a õnnõs oll’ näid veidü.
Kokkovõttõn läts’ jutuvõistlus kõrda ja jutusaagiga või rahul olla.
Koha Priit
Nigu ka spordin – ütel vidä inämb ku tõsõl
Juttõ oll’ külh hulga veidemp ku minevä aasta, a üte valuga naid iks es jõvva läbi lukõ.
Nii lugõsigi puhanu ja väsünü pääga, vällän oll’ pümme vai valgõ, aigu oll’ veidü vai viil veidemp. A no spordin kah om nii, et kellelgi vidä rohkõmp ku tõsõl.
Kõgõ põnõvamb oll’ lukõ, kuimuudu inemise tohtri man olliva käünü vai esi hinnäst tohtõrdanu. Tervüsest ja ilmast jo kõnõldas egäpäävätsen elon ka kõgõ rohkõmb.
A vast kõgõ inämb miildü mullõ jutu inemise vastansaisust inemiisiga vai massinidõga, egä kõrd es tiiäki ette arvada, kumb võit. Ja ku võisõt arvada, kiä võit, oll’ iks põnnõv, et kuimuudu võit.
Contra
Mälu pästmine
Päält ekä Uma Lehe jutuvõistlust om perädü hää tunnõ, et ütsjagu võrokõisi (ütitsest) mälust om jälki pääletulõvidõ põlvi jaos pästet.
Imehti, mändsit häid teemasit löüti (nt stafülokoki-epideemiä Võrol 1970. aastil), niisama tuud, kuis mõnõl kirotajal jagus andi kõkkõ egäpääväst elävält-põnõvalt seletä, kujota.
Ku mul lugõmisõ man ikäv nakas’, sõs arvssi hädä olõvat tuun, et inemise julgusõ liiga veidü isikligu olla.
Kirotõdas rohkõmb laembalt, sakõst joba ammu teedä võtmõn. Nigu innembigi omma jutuhindaja arvanu, tulõs kirotajal ütte luku, juhtumist võimalikult täpsäle ja n-ü kitsalõ jutusta.
Sakõst tsurmatas ütte lukku kümme teemat, a ütski saa-i vällä peetüs.
Vai om sõs nii, et lugu algas põnõvalt, a koskil poolõ pääl vaos är, lõpuotsa ei «tahvitsõda» vällä, a lugõjal om jo puändi-iso pääl.
Nii mõnigi kõrd küsse, kas kirotaja iks esi ka usk, et kirotas tõtõstõ sündünüst luust.
Kõgõst kriitikast huulmada om päält juttõ lugõmist olõminõ kimmämb: om iks ilman olõman külh ainulidsõ tundõ- ja mõttõilmaga inemiisi liik – võrokõnõ.
Allasõ Tiia
Hää keskmäne saak
Seo aasta jutusaak oll’ sääne hää keskmäne. Või olla mu hädä om tuu, et olõ pia 30 aastakka Võrumaal välätöid tennü ja egäsugumaidsi rahvajuttõ om saanu üles kiruta ja linti võtta ütsjagu, nii et säänest ohoo-tunnõt jääs mul hindäl tuuperäst veitüs. Esieränis sõs, ku kirotaja olõ-i viisnü uma jutu toimõndamisõga vaiva nätä.
Mullõ hindäle miildü vast kõgõ rohkõmb «Etsi udras», no silmä jäivä ka mõnõ hää tohtõrdamisõ ja mehidsepidämise jutu. Mu jaos peris uutmada ja vahtsõt teedüst perimüsmeditsiinist siski vällä es tulõ, ku vast rästigu süümine vällä arvada.
A jäi silmä ka jutt «Nõiamamma»: paiukuur om tunnõt rahvameditsiinin ku hää abimiis palanigu, juuskva, tävvütoropalanigu (bronhiidi), läkäköhä vasta. Paiukoorõ seen om luuduslist salitsüülhapõt, midä meditsiinin toodõtas sünteetilidselt. Üts salitsüülhappõ tulõtuisi om näütüses meile kõigilõ tutva aspõriin.
Peris hää oll’ jutt «Seenerikas kotus», millest tulõ vällä as’alik maainemine, kiä mõtlõs hoobis tõistmuudu ku pää pilvin romantilinõ liinainemine, kiä tulõ maakotusõhe otsma tuud «õigõt» rahvausku ja vannu kombit.
Kitüst väärt om ka tuu, et latsõ ummi töid saadi, mis tuust, et noorõl kirotajal om suuriga veidü rassõ sammu pitä.
Mis ma viil soovitanu kirotajilõ: egäl jutul piät olõma õks algus, keskkotus (mõtõ) ja lõpp.
Ütte juttu massa ei kõkkõ kokku kirota, mis vähägi miilde halgatas. Ja hoolõga tasus märki tuudki, kas peris kõkkõ, mis elon om ette tulnu, õks kõlbas jutuvõistlusõlõ saata.
Minnu pandsõ viil tõsitsõlõ mõtlõma üts asi, mis seo aasta juttõst silmä jäi – mõnõ kirotaja küländ halv kaeminõ eläijde ja luudusõ pääle.
Kõivupuu Marju
Valli oll’ rassõ
Hindaminõ oll’ rassõ. Egä luuga oll’ jo vaiva nättü. Mullõ miildü rohkõmb lühembä jutu. Ka mõni pikk lugu oll’ häste kirotõt, a pall’o luu olli vällä vinnünü – mõnõst olõs saanu kats eräle juttu.
Eski sisu võisõ hää olla, a ku muud juttu oll’ ülearvo pall’o, sõs võti punktõ maaha.
Tuud kai kah, et jutt olõs iks tuust, mis päälkiräh lubatu. Ja ku ma iks edimädse lugõmisõga kõgõst arvo es saa, sõs olli kitsimb.
Looda, et ma kellelegi väega liiga es tii.
Säinasti Ene
Pall’o hüvvi jutta
Eesti rahvaluulõ arhiivist lugi Uma Lehe jutuvõistlusõ jutta kolm inemist: jutussidõ uurja Anoma (Annom) Inge ja Kaasiku Mairi ni ma esi kah.
Ollimi ütte miilt tuuh, õt oll’ pall’o hüvvi jutta.
Pall’o oll’ keskmäst hüvvä tasõt, nii õt pannimi pall’o hüvvi hindit ja edeots sai veiga tasanõ. Ja niisamatõ oll’ inäbäste kiilt veiga ilosahe kirja pantu!
Folkloristõ huvitas nii jutu siso ku ka tuu, kuis timmä aetas.
Om jutustajit, kinkal olõ-i tähtsä, minkast nä kõnõlõsõ, õks om huvitav kullõlda vai lukõ.
Hüä miil oll’ näide jutta üle, koh oll’ vanna perändüst ja mälehtüisi kirja pant, a niisamatõ oll’ huvitav lukõ Vinne aol vai täämbädsel pääväl juhtunuist as’ost.
Tennä kõiki kirotajit ja oodami vahtsõl aastagal jälki kirotama!
Kalkuna Andreas | | | | Võidujuttõ autorit peivä meelen ka valla, kost kirotaja peri omma. Pildi pääl and Liiva Jane Mõnistõ valla kingitüse Silla Silverile, kiä jõudsõ pitto õkva Mõnistõ muusõumi päkätsimaalt. Varstu vallavolikogo esimiis Sprengi Ale (kural) kitt’ uma valla jutumeistrit Antoni Annikat. Urvastõ küläde selts kitt’ jutuvõistlusõ võitjat Üpruse Virvet ja Verska vald kõgõ parõmba mehidsejutu kirotajat Kurõ Hiljat.
Säinasti Teemari pilt |
|
|
|
