| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Jutuvõistlus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Platsi Liiso tsehkendüs | | | | Uma Lehe 2014. aastaga suurõ jutuvõistlusõ võidujutt | | | | Ummamuudu tohtõrdaminõ | | | Ma olli tuudaigu (1959–1961) sääne latsõtsirdsu muudu, kümne-katõtõiskümneaastanõ. Mu vanaimä ja vanaesä elli Tõlijal Vanan-Saalusõn. Vähi August ja Anna, kes mi keelen olliva iks mamma ja papa. Mullõ miildü maal olla. Kotus oll’ illos ja ku vähägi oppusõst priiust anti, olli ma Tõlijal.
Sur’a ojakõnõ sai säälsaman kokko Piusaga. Oll’ marju, oll’ siini, a viil inämb oll’ siugõ. Tullit hummogu ussõst välla, a tä joba peesutäs trepi pääl. Läät ojja tsuklõma, sõbrakõnõ kah vonklõs vii seen.
Muido vaiknõ kotus ja tohtri olliva väega kavvõndal. Nii pall’o ku mäletä, iks kõnõldi määndsestki Pihost, kelle mano piäs minemä, ja viil oll’ kiäki Suri.
A hädä ku olli, sis noid rohitsõdi iks ummamuudu. Rõivakapi riioli pääl saisõ iks paar määrmise rohto, potska eederit ja hussiviinaputõl. Ku papa hussi kätte sai, ai pää iks pudõlihe viina sisse. Kangit põlvi ja sälgä rohitsõdi ka savvusannan, appi võeti nõgõssõviha.
Ütel lämmäl puulpääväl, savvusann oll’ jo küttümä pantu, tull’ siug jälki muro pääle. Papa, opnu miis, sai tä ruttu kätte. Seokõrd otsust’ tä ravitsõmisõ tõsitsõmpa ette võtta.
Hussipää läts’ iks uma tiid. Papa saisõ kesk ussaida, pääldä siug näpitside vahel ja arvas’, et no tulõ taa elläi är süvvä, iks roho peräst.
Nii lätsimigi Surja oja viirde, papa iin ja ma takan. Oja veeren sai sooligu vällä võetus ja huss puhtas mõstus. Illos roosa liha oll’, a liigut’ viil.
Kooni tuu aoni mamma viil es võta asja tõsitsõhe, a ku nägi meid lihaga tulõman, läts’ täl süä kur’as ja tä nakas’ ökkelema. Juusk’ üle tii uibuaida ja säält rüükse, et panni võtta ei tohe.
Papa kullõl’ sõnna, otsõ vana kilukarbi, lei vikahtitsagamisõ paku pääl veere silles ja oll’gi pann olõman. Pand’ võidu põhja ja lõiksõ uma saagi praatma. Mamma hoitsõ iks viil uibust kinni ja kamand’: lavva taadõ istu ei tohe!
Papa võtsõ uma söögi näpitsidega pliidi päält ja lätsimi haoragomisõ paku pääle. Tükk leibä sai kah üten võetus.
Ma olli iks kõgõ as’a man, papa küsse: «Kas tahat kah?» Raputi pääd, a perrä kai kõik, et kuis ja mis.
Papa hämmäs’ väidse otsan leeväga viimädse ku raasu är. Pääle tuud läts’ sanna, nõgõssõviht oll’ kah üten. Ja kooni elo lõpuni tunnist’, et tervüs sai säändse tohtõrdamisõ perrä parõmb.
Üpruse Virve | | | | Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ kõgõ parõmb latsi jutt | | | | Kuis ma edimäst ja viimäst kõrda vanaimä käest vitsa sai | | | Oll’ illos pääväpaistõlinõ suvõpäiv ja nigu iks, olli ma vanaimä puul Varõstõ küläh, koh mullõ väega miildü. Tulõ miilde, et olli peris väikukõnõ, a mõistsõ joba lukõ ni kirota.
Vanaimä oll’ mukka kõik aig lahkõ olnu, mitte kunagi tä es pahanda – es olõ nigu põhjust kah.
Egä puulpäiv teimi timäga suurpuhastust: ropsõmi vaipu, tekke, patju, võtsõmi tolmu ja mõsimi põrmandu puhtas.
Vanaimäl oll’ elotarõh väega pall’o mitmõsugudsõ suurusõ ja värmiga tarõlille – üts iks ilosamb ku tõõnõ. Suur ilosidõ häiermide ja puidsõ varrõga Hiina ruus oll’ vanaimä kõgõ meelelidsemb lill, tollõ iist hoolits’ tä nigu pidi.
Mängse väläh, ku vanaimä tegi tarõaknõ vallalõ, tuulut’ tarrõ ni vei roosipoti vällä tsirelipuhma villu.
Joosi maja taadõ, koh jäigi silmä ilosidõ verevide häiermidega Hiina ruus, mis oll’ muido tarõh olnu. «Ei tiiä, mille külh vanaimä taa roosi minemä viskas, täl jo pall’o ilosit verevit häiermit küleh?»
Et pästä viil, mis pästä and, murdsõ kõgõ ilosamba ossa hindäle üskä.
Uhkõst suurõst lillist jäi õnnõ puinõ ruuts perrä ja säändsest lillist es olõ mul inämb hallõ.
Üsätävve ruusõga lätsi õkva tarrõ vanaimä mano. Tä kai minno säändse näoga, nigu nakkasi õkva är minestämä, haardsõ mu käest roosiossa ja rohmsõ minno noidõga.
Oh, ku kõvva ma iksõ ja olli perädü pahanu viil jupp aigu – tahtsõ jo õnnõ hääd tetä.
Taa oll’ mul edimäne ja viimäne kõrd vitsa saia.
Luha Raina
Vilustõ põhikooli 9. klass | | | | Kürvits | | | Ku ma viil peris väikene olli, miildü mullõ imäga üten aiatüüd tetä. Ma sai hindäle uma pindre. Vanaimä andsõ veidükese kürvidsäsiimnit ja ma pandsõ nuu kasuma.
Üts kasvukõnõ oll’ edimält väega tsill’ukõnõ. Tuu iist naksi ma esierälidselt huult kandma.
Suvi oll’ häste lämmi ja kuiv. Aiamaa tahtsõ pall’u valamist. Tuu tüü miildü mullõ. Sügüse tull’ vällä, et mu väikene kasvukõnõ oll’ kasvatanu kõgõ suurõmba kürvidsä.
Imä ütel’, et tuu om mul süämega kasvatõt kürvits.
Kala Hardi
Kuldri kooli 1. klass | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Uutmada kaibus
Ku Eesti riik oll’ vahtsõst tulnu ja tulli edimädse vaba valimisõ, oll’ paika pant ka valimisreklaam.
Kampaania aigu es tohe kandidaatõ aolehen näüdädä niisama, lubat oll’ massulinõ reklaam. Vai nigu võrokõnõ tuu kotsilõ ütles – päähämäärmine.
Seo kandi leht passõ hoolõga pääle, et midägi võlssi es lännü. A ummõhtõ läts’! Seltskunnakroonikan oll’ pildi pääl tävven pikkusõn tunnõt kultuuritegeläne ja ka kandidaat.
Pilt ilmu puulpäävätsen lehen, iispäävä hummogu kõlisi toimõndusõn telefon.
Kõlistaja põrot’ kur’alt: «Kas tii tiiäti, mis pildi olõti avaldanu?» Aokiränik, kes kõnnõ vasta võtt’, tiidse väega häste.
A kõlistaja es oodaki vastust ja lask’ edesi: «Kultuuritegeläne (nimi) om pildi pääl nii lühkese undrukuga, et põlvõ pall’a. Sääne pilt ei kõlba kohegi!»
Rohkõmb kaibamist pildi kotsilõ es tulõ. |
|
|
|
