| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Kauba Helvel omma latsõlatsi pildi kõgõ silmi iin.
Harju Ülle pilt | | | | Aasta vanaimä hoit nii ummi ku tõisi latsi | | | Harju Ülle
Vanalt Võromaalt sai timahava aasta vanaimäs Kauba Helve (61) Missost, kiä talvõl hoolitsõs opilaskodo latsi ja suvõl ummi latsõlatsi iist.
«Ma lää iih nigu pardsiimä, pardsipere takah,» muhelõs Helve suvitsit pilte kaiõn. Latsõlatsõ omma iks suvi läbi timä man Misson ja tõmbõnumbris om päält vanaimä iks järv.
Sotsiaalministeeriümi aasta vanaimä avvonimi tull’ Helvele külh uutmada. «Edimäne tunnõ oll’, et mille ma, pall’o tõisi om jo kah, a ku löüti, et olõ vääriline, sis oll’ väega hää tunnõ muidoki,» kõnõlõs tä.
Helve om üles kasvatanu päält uma tütre ja poja ka kolm kasulast, kamba pääle om latsil säidse latsõlast. «Kõgõ vanõmb om 17, oll’ alla aasta, ku edimäst kõrda siiä jäteti,» seletäs Helve.
Helve ütles, et kõik hoitva tedä. Kutsva tedä Mupi-vanaimäs: nimi om pantu pini perrä, kiä vanaimäl kunagi oll’.
Vanaimä kõnõlõs latsõlatsiga iks elost ja inemiisist. Seletäs, midä või tetä ja midä ei või. Ja mille ei või.
Terve pere püüd säädi kokkosaamist vanaimä puul kats kõrda aastan: jõulu-aigu ja jaanipäävä ümbre – sis om Helvel sünnüpäiv.
Väega muudsa vanaimä Helve olõ-i: Facebooki kontot täl ei olõ ja Skype’iga lobisõmisõ asõmõl om vannamuudu telefon. «Arvutih ei olõki aigu istu,» tunnistas vanaimä, kellel om tüüd ja tegemiisi hulga.
Võõra latsõ omma hingen
Helve käü kolm päivä nädälin tüül Vahtsõliina internaadin (tuu om no Kaagvere eriinternaatkooli osakund).
«Tüüpäiv om väega rassõ,» tunnistas Helve, kelle tüü nakkas päält koolitunnõ ja lätt õdagu kellä 11ni vällä. «Poiskõsõ omma mu rühmäh, egälütel uma viguri. Eks nä omma elo hammasrattidõ vahelõ jäänü.»
Helve ütles, et ega säänest nippi olõ-i, et kõgõ noidõ poissõga toimõ tulla. «Mõnikõrd ei mõistaki midägi tetä, a sis proovit iks ütte ja tõist,» kõnõlõs tä. «Armasta näid. Väikumba uutva kõik aig kallistamist... Üts poiss küsüs päävän 20 kõrda: «Helve, kas sa armastat minno? Ma külh armasta sinno!» Saman või üteldä nii hirmsit sõnno, et...»
Üte päävä om Helve viil Misso opilaisikoton kah tüül, nädälilõpp om hindä perält... Ku om. Helve om sakõst mõnõ latsõ puul, käü Meelespea klubin laulman-tandsman kah.
Latsõl piät piiri olõma
Helve löüd, et latsi man om kats tähtsät asja: häädüs ja piire paikasäädmine. «Vahtsõliinah omgi nätä, et latsõ omma võinu kõkkõ tetä, tuu omgi viga,» ohkas tä.
Üle Eesti kokko tuuduist latsist pall’o tegevä suitsu, tõmbasõ gaasi nõnna ja narkootikit kah liigus. «Suurõ viinapudõli omma näil üteh olnu,» kõnõlõs Helve. «Seoilmaaigu om ahvatluisi väega hulga, õnnõs maal om noid kõvastõ veidemb.»
Eloaig latsiga tüüd tennü Helve (tä om olnu ka Misso kooli opialajuhataja) om tuud miilt, et ku lats om iks paras põrglanõ, sis om võlss tedä harilikun kooliklassin pitä.
«Opmisõst ei tulõ midägi vällä,» om tä kimmäs. «Tuud miilt olõ külh, et ratastoolih vai kehvä kuulmisõga lats panda harilikku klassi opma, a sändse hüperaktiivsõ pall’o sekäse.»
Missot pidä Helve hääs kodokotussõs. «Tulõ maalõ!» projekti kotsilõ arvas tä: ei olõ vasta, ku tuldas. «Ku tulõva säntse inemise, kes tulõva esi eloh toimõ,» ütles tä. «Ma esi olõ elänü kõgõ ilma toetuisilda.»
Helve om ummi latsiga kah arotanu, kas mõni võissi Misso tagasi tulla. «No ei olõ tah säänest tüüd, nigu nä tahassi tetä, muido näid liin nii väega kinni ei hoia,» kõnõlõs tä. |
|
|
|
