| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Väiku-Rätsep (kesken) 1962. aastagal.
Pilt eräkogost | | | | Väiku-Rätsepä jutu | | | Vaiksaarõ Tõnu
Urvastõ khk
1960.–70. aastil tekk’ Urvastõ-mail, päämidselt Kassimõisan tempõ üts ummamuudu miis. Peris nimi oll’ täl Kanni Kaarli, a kõik kutsi tedä Väikus-Rätsepäs.
Tä oll’ umbõs meetri kümme pikk, kihä oll’ täl ränk, a käe-jala lühku. Tekk’ rätsepätüüd, ummõl’ kaskit ja umakoetust rõivast pükse. Ku kongi ummõl’, sis sääl elligi ja oll’ söömä pääl.
Väiku-Rätsep es saaki niimuudu ellä, et kellelegi tempu es tii. Ku mi puul oll’ umblõman, sis ma lätsi koolikotiga kuuli, naksi raamatit-vihkõ vällä võtma kotist – ei üttegi. Kõik oll’ vällä võetu, asõmõlõ oll’ pantu klaasist tuhatuus, naisi lokirullõ täüs kott, et raskus olõs enämb-vähämb sama. Sai matest – midä ma muidu häste mõistsõ – katõ, Väiku-Rätsepä peräst!
Mi kassilõ köütse nii kõvastõ konservikarbi hanna külge, et hand sattõgi är, jäi neli-viis sendimeetrit köndikene. Tuu oll’ harilik asi, et supi sisse oll’ tsukõrd pantu vai makõ söögi sisse suula. Kompvegi vahet’ karbin jänessepabulidõ vasta.
Hiire nääripakin
Kolhoosi nääripeol tetti iks pakkõ. Väiku-Rätsep kõrrald’ egä kõrd midägi.
Ütel naistõrahval oll’ kahupää. Toolõ oll’ pakk kiräga «Karus mammi, kes pääd ei kammi» ja seen oll’ lehmäsugõmisõ hari. Elävä hiire tä pand’ ka pakki ja täüspuhudu kondoomi olli kah.
A mis noist hainust saa!
Tsõdsõtütär tekk’ maja otsa lillipindre, külbse suvõlille siimnit. Kai, et tulõva üles imeligu ja väega ruttu...
Väiku-Rätsep oll’ nakrisiimne otsa külbnü. Ütel’: «A mis noist hainust saa!»
«Sakslasõ» mõtsanukan
Kolhoosi kontori man oll’ kinu nii paar kõrd nädälin ja tandsupidu, kohe kambaga minti. Väiku-Rätsep tatsas’ kah üten.
Oll’ mõtsanukakõsõst läbi minnä, üts sada miitret vast. Väiku-Rätsep ütel’ nigu muusiän: «Siiä mõtsanukka om sakslaisi pall’u matõtu!»
Tandsupidult tagasi tullõn (timä muiduki es tandsi) oll’ tä hinnäst mõtsa är säädnü üten uma abilisõ Arnoga. Tuu oll’ muidu tubli tüümiis, a tsipa ullikõnõ ja Väiku-Rätsepä käsualunõ.
Ku tütärlatsi kari säält mõtsanukast läbi tull’, sis hõigas’ jämme helüga: «Auf Wiedersehen!»
Tütärlatsil muiduki pagõminõ tuu pääle.
Untsuaet ehalkäük
Väiku-Rätsepä käsiläne Arno tahtsõ külä pääle üte tütrigu manu minnä, Väiku-Rätsep iks kah üten. Arno koput’ aknõ pääle: «Ainu, tii valla!» Väiku-Rätsep võtt’ lavvajupi, and’ lapildõ vasta saina egävädse plaksi. Vana Juhan tull’ pikki aluspüksega vällä, no sis muiduki oll’ pagõminõ näil.
Muna maaha!
Koloosi esimiis Jalas otsõ traktoristi takan. A tuu oll’ joba noorõst sääne paras joobõr. Es lövvä esimiis tedä kätte. Kassimõisan, kon rahvast rohkõmb liiku, jäi esimiis saisma ja ütel’: «Taaga ei olõ muud, ku muna maaha!»
A Väiku-Rätsep oll’ sääl ja üts kolmõaastanõ poiskõnõ kah. Nii ku ütskõik kes tull’, küsse Väiku-Rätsep poiskõsõ käest: «Mis Jalas ütel’?» Tuu nigu papagoi egä kõrd: «Taaga ei olõ muud, ku muna maaha!»
Pritsimiihi pidu
Ku Antsla oll’ eräle rajoon, olli pargin egä aasta pritsimiihi pidu. Sääl tetti võistluisi, vooliguvidämist ja mis naa olli. 1958 oll’ ehitet üts lobudik sääne, kuuri muudu, õkva tuujaos, et kistutamist näüdädä.
Tuu oll’ mõtõld illatsõmbas, paar tunni inne jõiva pritsimehe rahulikult olt ja es olõ ülepää kistutamisõs valmis.
Väiku-Rätsep kõrrald’ – Antsla-miihi tä tundsõ ja oll’ kõva üleskihutaja –, et lobudik läts’ palama paar tunni varramba. Nika ku pritsimehe vooligu jõudsõ vitä ja vesi juuskma sai, õnnõ tuki aiva tossu. Rahval armõdu hää miil. Plaksutõdi kässi nii et…
Kättemass
Tutvidõ puul Kuldil säädse Väiku-Rätsep kah sanna minemä.
Tõisil oll’ kipõ iin är minnä ja Väiku-Rätsep pand’ ruttu takan, es kaeki kotti. A tälle oll’ pantu üten timä hindä rõividõ asõmõl roosa naisipüksi.
Sann es olõ kavvõn kah, tä es võtaki ülemiidsi rõivit üten. Sis es jää täl muud üle, ku nuu jalga tõmmada ja tarõ manu kaksada. Sis oll’ tõisil muiduki nall’a ku pall’u. | | | | Timmuski Mai | | | Timä elli Palomõtsa küläh ja oll’ vanatütrik, peris ummamuudu inemine, nii nigu tahtsõ ja tundsõ uma ütlemisega.
Kunagi 1920. aasta paiku käüti küläh säänest sanitaarvärki uurmah. Kontrollherr küsünü Mai käest: «Kui te sea tapate, kuhu te põie panete?» Mai es saa arvu. Herr seletänü et tuu um tuu, mille seeh tsial kusi um, põis noh! Mai kaenu herräle otsa ja ülnü: «Eestläne olt sa ja eestläne olõ ma a mis tuu PÕIS um?» Pikä seletämise pääle sai iks Mai arvu, et tuu um kussõm! Herr nakas’ ümbre kaema ja küsse: «Kus teil väljakäik on?» Mai saisnu käe puusah keset morro, näüdänü, et üte värehti omma sääl, tõsõ sääl, mine, kost tahat vällä! Sõs tulnu herräl tõnõ sõna miilde, küsünü kemmergut. No Mai näüdäs’ tuud kah.
Mai oll’ pulmalavvah, koh pakuti puljongit ja piirakut kõgõ inne. Tuu oll’ sääne vahtsõnõ ruug. Mai tahtnu uuri, segänü luidsaga anomah, nõstnu luidsaga liimi korgõlõ ja hõiganu: «Või jummal, ma mõtli, et taa um ubinasupp, a taa um jo valu vesi!»
Mai oll’ mi kaugõ sugulanõ. Ku ma maikuu algusõh sündü, tahtsõ imä mullõ Mai nimes panda, a esä – kelle sugulanõ Mai oll’gi – oll’ ülnü: «Saa-i tuud nimme, sõs tulõ timäst kah Timmuski Mai.»
Sitsi Lehte | | | | Nall’a ku pall’u | | | Oll’ umbõs nii viiekümnendide aastidõ tõnõ puul. Üten sidekontorin, maal muiduki, juhtu järgmäne lugu.
Naisi oll’ kokku kogunu kuus-säidse tükkü. Üts kõgõ vanõmb jutust’ parajadõ ummi mälehtüisi, kuis tä Põh’a-Eestin sugulaisi puul külän käve. Tä ütel’ väega uhkõlõ: «Minnu panti kah sinna kloseti pääle magama ja kõik…» Kos tõsõ naasõ sis naari tuud kõvastõ. Ku lõpus vakka jäivä, ütel’ üts naarja mutikõnõ: «Ma tahasi kah iks inne surma viil korseti är osta!»
No sis läts’ viil suurõmbas naarus vallalõ.
Maas’ka Miili | | | | Tsirgulugu | | | Tuulaigu olli ma koolilatsõ iän. Oll’ hummukunõ aig. Imä oll’ joba üleväl, a ma olli viil sängün.
Äkki kuuli, et kägu kuuk’ õkva aknõ all kolm kõrda ja sõs jäi vakka.
Ma tulli üles ja küsse imä käest, kas tä ka kuuld’ käo kuukmist. Imä ütel’, et es kuugu määnestki käko, sa näit toda unõn.
A mi maja tõsõn otsan ellivä Lüütsepä Alvi ja Arnold uma perrega. Arnold oll’ haigõ ja timä kuuli kolmõ päävä peräst. Kae, midä tuu tähend’.
Pleschi Aino
Rõugo khk | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Pall’o hää bussijuht
Taa lugu juhtu umal aol Võro–Tal’na ekspressbussin. Buss sõit’ Võrolt vällä kell viis hummogu. Häätahtlik bussijuht lask’ inemiisil maaha minnä sääl, kon vaia, a piledi pidi ostma iks lähembä piätüseni: Tartolõ, Põltsamaalõ vai Tal’nalõ.
Ütskõrd tull’ Võrol bussi vanõmb naistõrahvas, kedä saat’ keskiäline naanõ. Nigu vällä tull’, imä ja tütär. Bussijuht pand’ tähele, et vanõmb limbas’ jalga. Tütär pallõl’ bussijuhti, et tuu imäkese kimmäle Mäol üles ajassi.
Tii pikk, sõitjit tull’ ja läts’. Tuu tütre jutt tull’ bussijuhilõ miilde, ku Mäolt oll’ pia kümme kilumiitret edesi sõidõtu.
Sohvri mõtõl’, et kuis vana imäkene uma haigõ jalaga kümme kilumiitret Mäolõ astus. Tä käänd’ bussi ümbre ja kupat’ tultut tiid tagasi. Hellü nõstnu sõitjidõ rahustusõs ütel’, et Tal’nalõ jõud buss graafigu perrä.
Mäol ai bussijuht memmekese magamast üles. A maahaminekist es olõ juttugi. «Aituma, pojakõnõ! Mäol piä ma rohto võtma,» ütel’ memm ja naas’ käekoti kallal kohmitsõma. Memm sõit’ Talnalõ, nigu pilet näüdäs’. |
|
|
|
