| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Nõlvaku Kaie,
võrukõnõ Mehkamaalt | | | | |
| Apteek tohtri iist? | | Tohtri manu ei päse, a rohovabrikandi meelütäse ka terve inemise umma võrku | | | Suvõl tahtsõ mu pia 70aastanõ naabrinaanõ kurkõ mariniiri sidrunihappõ ja aspõriiniga. Et aspõriin oll’ kotun otsan, sis püürd’ tä liinan kävven apteegiussõst sisse.
Üts daamõ juusk’ ruttu vasta: «Kuidas saan teid aidata?» Ku aspõriini küsse, sis talutõdi tä piaaigu käe alt kinni õigõ kotussõ pääle ja küsti haigõ helüga, kas süämeaspõriini. No ütel’, et harilikku, võtt’ karbi, mass’ ja tekk’ ruttu minekit.
Naabrinaanõ oll’ sändse nunnutamisõ pääle vähä pahanu: apteeki omma kõik väega oodõdu, a tohtri manu…
Tõnõ hää tutva kõnõl’, et käve arsti man: jala valutasõ üü otsa, veresoonõ omma laembas lännü. Oll’ uma hädä är kõnõlnu, tohtri oll’ tükk aigu vaiki ollu, sis oll’ vanust küsünü. Ku kuulsõ, et 64, oll’ ülnu nii veidü läbi lille, et sis ei olõ vast enämb kaugõ vaia kannata kah…
Konagitsõl tüükaaslasõl, kel sis viil 50 aasta juubõl pedämädä oll’, jäivä kaalasoonõ nii hullustõ haigõs, et massiirmine-lämmistämine ja valutablettki es avida.
Läts’ sis arsti manu. Tuu, hädälidsest vast viis aastat noorõmb daamõ, kullõl’ jutu är, kai kõrra arvudi takast üles ja ütel’ õnnõgi: «Eakatel tuleb ette!»
Tüükaaslasõl tull’ konaginõ tohtris opnu koolisõsar telehvoniga üles otsi ja toolõ hätä kaivada. Tuu kõrrald’ mõnõ süsti ja inemine sai terves.
Tohtri manu käävät soliidsõn iän inemise jah nigu pall’u, arstõl ollõv perädü pingõ. A naidõ api omgi vaia õks päämidselt vanõmbil inemiisil, pall’u sis nuur inemine iks haigõ om.
Päälegi nõstõtas jo kõrrast pensionilõ saamisõ vanust ja om harilik, et päält kuvvõkümnene piät ja taht nii-üldä tävve inemise iist vällän olla ja arsti manu lätt, ku vaia om.
Kõiksugudsõ raamadu, aokirä ja lehe ju tuust pasundasõki, et otskõ õigõl aol api, mitte sis, ku joba ilda om.
Tohtri manu ei päse, a tuu iist tetäs kõik aig sändsit kokkusaamiisi, midä kutsutas eakatõ festivaalis vai soliidsidõ seminäris. A säält takast paistusõ õks rohuvabrikandi, kiä sääl ummi purgikõisi pakva, kõigilõ katõkümneaastadsõ jalgu, verd ja vererõhku lubasõ, õnnõ võta ja massa!
Üts selgide silmi ja verevide põskiga tädi, kiä pia katsakümnendät sünnüpäivä pedä, egäsugutsid kasulikkõ tiihainu kasvatas ja mullõgi alasi jaga, tull’ paar aastat tagasi pääliinast sääntselt festivaalilt ja oll’ jumala lüüdü.
Tä oll’ sääl lasknu hendäl verepruuvi võtta ja oll’ teedä saanu, et tervüs õks jumala läbi… Ja muiduki oll’ tuusama proovivõtja ruttu (soodushinnaga!) paknu tablette, millega kõik nigu nõiaväel kõrda saavat.
«Ütli, et las ma toibu ja mõtlõ kotun, mul ei olõ nii pall’u rahhagi üten,» kõnõl’ muidu hirmtragi inemine ja oll’ näost õkva hall.
Seeni kitt’ alasi, et juusk trepist üte huuga üles. Nüüt nakas’ tundma, et om väsünü, tull’ är tandsurühmäst ja lõpõt’ võimlõmisõ. A ildaaigu näi, et tä om siski festivaalist toibunu, vehkse pidul naabrimehega tangosiid ja fokstrottõ!
Põra niildvä hädälidse nuid söögilisandiid ja vitamiine, mea apteegist lahkõ jutuga pähä määritäs.
Apteegist ei olõ viil kedägi vanusõ peräst minemä saadõtu, õks vastapite – olõt väega oodõtu. Ja ku naist mõnõ rohu süümisest tõnõ hädä külge tulõ, sis soovitõdas säältsamast ruttu vahtsõnõ ja raha mugu kaos… | | |
|
|
|
