| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Istva (kuralt): Škepastsi Karmen, Merzini Anne, Keiri Hanna, Bubnovskaja Laura ja Palojärve Kati. Saisva Janusõ Mirko, Valdmaa Markus, Koltsovi Kauno ja Keiri Henri.
Säinasti Ene pilt | | | | Vahtsõliina noorõ kotost, jäämisest ja minemisest | | | Keväjä saava Vahtsõliinah 13 nuurt inemist gümnaasiumi lõputunnistusõ ja läävä kotost kavvõmbahe edesi opma. Kas nä tahtva kodokanti tagasi tulla ja midä nä umast elost Võromaal arvasõ, tuust kõnõl’ Säinasti Ene näidega edimädse veerändi lõpuh võro kirändüse tunnih.
Janusõ Mirko: Võromaal om väega illos luudus ja puhas õhk. Kuiki mu pere olõ-i tah väega kavva elänü, om pia kõik mu suguvõsa Lõuna-Eestist peri. Mul om parhilla kõik olõmah, midä vaia. Inemise omma ka väega hää ni lahkõ.
Tah ei olõssigi nii halv ellä, ku ei olõssi nii suurt tüüpuudust. Tüüd vast eski om, a noorõ inemise jaos omma palga väiku: saa-i lupa hindäle umma majja vai autot.
Või-olla sõs, ku olõ jo ammõdi är opnu ja tahkandih om elo parõmbas lännü, tulõssi tagasi. Ku ei jõvva noorõna tagasi, sõs pensioniiäh võissi kül tulla.
Egä eestläne võissi pruuvi ka vällämaal tüüd tetä. Saia kogõmuisi, midä peräh Eestih tarvita saassi. Ku Eestist naist ei lövvä, sõs võissi ka vällämaalt otsi. A kimmähe piässi naanõ olõma Eestiga köüdetü vai vähämbält sama kultuuriga. Kultuuriliidsi esiarvamiisi peräst naasõga tüllü kül ei tahassi minnä. Tõõnõ asi, mille vällämaalõ läässi, om ilm. Üteldäs, et päiv muut inemise rõõmsambas. Tuu om õigõ: ku päiv paistus, sõs omma inemise pall’o parõmbah tujoh.
Bubnovskaja Laura: Maal om hää ellä. Ümbretsõõri olõ-i kedägi, kellega piässi rehkendämä, ni mul om uma suur huuv ja lump. Tan om rahu ja vaikus.
A tan ei olõ väega määndsitki ettevõtmiisi, kon kävvü. Kodokanti tagasi ei tulõssi, muido tüdinesi taast kotusõst pia är. A tahtõ olõs hää tulla puhkama ja vanõmbilõ küllä.
Ku olõs võimalus vällämaalõ tüüle minnä, sõs kimmähe käüssi, proovissi ja ku ei miildü, sõs tulõssi Eestihte tagasi.
Merzini Anne: Tah om vaganõ ja rahulik. Mõnikõrd saat terve päävä nii olla, et ei piä naabriga kõnõlama, ku hindäl näütüses halv tujo om. Vargit ei olõ.
A tahassi mõnikõrd ka midägi muud nätä, kävvü ilma pite, nätä vahtsit kotussit. Puut om 10 kilomiitre takah ja bussiliiklus om halv.
Tagasi tulõssi külh, ku kõik elos tarvilik olõs olõmah. Saassi rahuh ja vaikusõh tüüd tetä. Vällämaal võissi ellä, ku meil omma halva ilma ja talvõl om külm. Kõik aig vällämaal olla es tahtnu.
Škepastsi Karmen: Mullõ miildüs tah ellä, selle et tah om kõik mu pere, sõbra ja parhilla ka kuul.
A ku ma piässi vällämaalõ saama, sõs tagasi ma ei tulõ. Selle et Eestih omma inemise väega salmalda ni pidävä hinnast üleväh nigu latsõ ja omma hinnäst täüs. Tõõnõ põhjus, mille ma vällämaalõ elämä lääsi, om tuu, et mu sõsara eläse vällämaal jo pia kümme aastat.
Palojärve Kati: Võromaa ja Eesti om mu kodo. Meil om illos imäkiil, midä ei saa kohki muial kõnõlda. A kodoküläh ei sünnü midägi, inemiisi om veidü, tüükotussit ei olõ ja õigõt palka ei saa. Tulõ minnä Tartohe ja Tal’nahe, et kõrraligu palgaga tüüd saia.
Periselt elämä kodokanti ei tulõssi, a Võromaa om puhkamisõs kõgõ parõmb kotus. Või-olla aastas läässi ka vällämaalõ, et kogõmuisi saia, kiilt oppi ja parõmbat palka saia. A uma kodo om iks kõgõ kallimb ja tan om uma keelega lihtsämb toimõ tulla.
Keiri Hanna: Mu kodokülä om üts illos kotus. Olõ-i pall’o autit ega inemiisi. Tah omma kõik mu sõbra kah. Tiiä, et ku tast är lää, nakka tagasi tahtma. Tah om pall’o mälehtüisi, midä ei tahassi kül är unõhta.
A tah om pall’o vaganõ, olõ-i pall’o tetä ni olõ-i ka tüüd. Tunnus, nigu nakkasi külä vällä kuulma. Kõik läävä minemä ja jääse õnnõ vanõmba inemise.
Elämä läässi Tartohe, sääl omma suurõmba võimalusõ. A taaha ma tulõssi puhkama suvõl ja mud’o kah. Tah saa sõpruga grilli kas vai terve üü ja päävä ja umah hoovih päivä võtta. Tah saa hinnäst vabas laskõ ja kaia pilvi vai tähti. Ja puuti minekis ei piä hinnäst üles lüümä.
Vällämaalõ ma joht elämä ei läässi. Ma ei tunnõssi hinnäst häste, ku umah keeleh kõnõlda ei saa. Nakkasi kodo tagasi tahtma. Tahassi, et mu ümbre olõssi uma inemise. Tahassi, et mu miis ja latsõ kõnõlõsi ka eesti kiilt. |
|
|
|
