| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Lõunaeestikiilne aabits 200 | | | Hirvlaanõ Milvi
Aastal 1814 and´ Võromaa praavuski Rothi poig Georg Philipp, Tarto ülikooli eesti ja soomõ keele oppaja vällä edimädse lõunaeestikiilse aabidsa – «ABD nink wäikenne lugemisse ramat Tarto ma rahwa tullus Keiserlikko Tarto sure koli ramato kohto lubbaga».
Edimäst aabitsat oll’ üten tsehkendüisiga 16 lehekülge, järgmäst kattõ tävvendedi ja perämäst aabitsat (1819) oll’ joba 23 lehekülge. Sis olli mano pantu ka rehkendüs üten ütskõrdütega.
Et aabidsa välläandja esä, praavusk Roth oll’ Võromaa ja Tartomaa hariduselo vungiga käümä löönü, oll’ aabitsat vaia.
Aabitsat oll’gi tuus vaia, et puukstahvi koton selges oppi. Kuis latsõ puukstahvõ tundva ja noid kokko viirvä, käve kodosid piten «katsman» köstre, keriguopõtaja esi vai vüürmündre. Tuud tetti viil sada ajastaiga ildampagi: tuud mälet’ mino imä – 1901. aastal Erästveren Tebäne külän Hansijüri talon 12. latsõna sündünü Kalgi-Jalasõ Alma-Adele.
Katsja näüdäs’ katõkismusõ mõnõlõ kotusõlõ näpuga ja lats pidi säält kotsilt lugõma vai viirmä. Mõni lats opsõ pähä ja lugõsi õkva joudsalõ. A ku näüdäti mõnda tõist lehekülge, es tunnõ tähtigi är. Tsäpe lats sai kittä ja kingitüse. Mino imägi sai hüvä lugõmisõ iist inne kuuliminekit keriguopõtajalt vanalt Valgult ilosa ingli pildi.
Edimädse aabidsa jaeti taloperrile massulda nigu ka praavuski lõunaeestikiilse katõkismusõ.
Määnestki kikka, miisu-tsiidsu vai mõmmi pilti tuul aol aabitsal es olõ. Päälkirigi oll’ lihtsähe edimädsel lehel ja õkva läts’ tekst edesi. Sääl olliva viil kirän «hälega tähhe» a, e, i, o, u, ä, ö, ü, «häleta tähhe» b, p, d, t, j, g, k h, l, m, n, r, s, w, z ja «ramato kirja väikeese ja sure tähhe». Tõsõ leheküle pääl tähe käekirän. Noilõ tulliva perrä «arvo tähhe»: numbri.
Viirmine ehk «Tähte kokko säädminne» alas’ katõ tähe kaupa, sis tulli kolme-nelätähelidse sõna. Näid kõiki opiti mi kuulsa kujoragoja Weizenbergi Augusti mälestüisi perrä kõva helüga ütenkuun kõrratõn.
Aabidsa tõnõ osa oll’ «Krist-lik-ko op-pus-se wiis Pä-tük-ki». Nii om silbitämise opmisõs kah «Jum-ma-la küm-me Käs-ku» tuudu silpen.
Aabitsan olli ka hummogu- ja õdagupalvõ ja üten viisiga laulu haigõlõ latsõlõ laulmisõs.
Aabidsa autor, Tarto ja Saksamaa ülikoolõn opnu Georg Philipp avit’ essä lõunaeestikiilse aolehe välläandmisõ man. Tä pand’ tuu jaos uudisit saksa- ja vinnekiilsist aolehist ümbre.
Tartu Ülikooli eesti ja soomõ keele lektoris jõudsõ olla tä õnnõ säidse ajastaiga – tä kuuli 34aastadsõn. Poig Carl Philipp Hermann von Roth (1816–1883) sai perän opmistukõ (stipendiumi), et ülikoolõn oppi. Carl oll’ Õpetatud Eesti Seldsi liigõ, kõrrald’ uman mõisan Pikäjärvel (mille nime tä eestiperätsembäs tekk’) arheoloogiliidsi välläkaibmiisi ja and’ lövvedü as’a üle ülikooli arheoloogia kabinetilõ.
Ka kõik tä kolm poiga ja kolm tütärt saiva hüvä haridusõ. Viimäne perreliigõ, noorõmb tütär Martha von Roth elli Eestin ja matõti 1933. aastal Otõpää vanna perekunnakalmuaida. | | | | | |
|
|
|
