| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Massin haigit täüs vai hobõsõga liina! | | | Vinne ao lõpun oll’ kraam poodõst kaonu ja bendsiinijärekõrra küündü liinan vahel kilomeetri taadõ. A kiirabimassina pääle luutsõ rahvas iks, ku tervüsega hädä oll’. Om ka üteldü, et luutus om õnnõ ull’õlõ lohutusõs...
Mõtsatagutsõdõ küllä nakas’ kevväi jõudma. Päivlik joba sulat’ ja tarõesidse olliva nigu liuvälä. Majandi keskusõst kümne kilumeetri kaugutsõn talun nakas’ vanamiis lauda manu minemä. Kõrraga olliva jala nilbõ ijä pääl alt kaonu ja Jaan sattõ olaga vasta eelmidsel pääväl lahutuid puid. Olast käve kõva valu läbi ja oll’ tükk tegemist, et hinnäst istukilõ aia. Käsi es liigu ja Jaan sai arru, et käsi om olast vällän.
Jaan, esi valust puiõ pääl köörän, hõigas’ naist, kiä köögin süvvä tekk’. Lõpus tull’ Mari vällä kaema, et kohe miis nii kavvas om jäänü. Tä es olõ läbi pannitsärinä midägi kuuldnu.
Naanõ visas’ põllõ iist ja pand’ naabridõ poolõ juuskma, et kutsu Vellot hobõsaga. Vaia oll’ Jaan sovhoosi keskustõ viiä ja säält joba kiirabidõ kõlista. Ku hobõsamiis haigõga alõvidõ jõudsõva ja mu poolõ sisse tulliva, oll’ sadamisõst joba pia tunn aigu müüdä lännü.
Olg oll’ joba kõvastõ üles paistõtanu ja Jaan käve valu käen müüdä tarrõ. Kõlisti ruttu kiirabidõ ja kõnõli hädä är. Säält tsähväti: «Kiirabi om prõlla Meremäel. Sinnä om pall’u maad ja ei olõ teedä, kona tuu säält tagasi jõud. Ja ti manu om kah pia 50 kilumeetrit. Ni kavvõdõ mi üte haigõ peräst sõitma enämb ei nakka.»
Sis tahtsõ kiirabinaanõ teedä, kos ma tüütä. Ku kuuldsõ, et olõ väikot viisi ülemb, arvas’ tä, et mul jo paiklik rahvas teedä. «Minke uurkõ veidü, vast om viil kellelgi api vaia, sis helistäge vahtsõst.»
Hobõsamiis, kiä mu juttu päält kullõl’, hirmu är, et ummõtagi timä ei piä nüüt Jaani hobõsaga edesi Võrru viimä minemä. Kõlisti poodi manu ja küsse Kol’ka käest, ega sääl kedägi saina kõrval pikäle ei olõ. Saadas’ Jaani kõrval tuu kah haigõmaja manu, saas’ kuurma täüs.
Kolka kävegi tõtõmeeli välän kaeman ja kaivas’ sis pahatsõlõ: «Kõik püsüse täämbä pistü ja kiäki es õlõ nõun haigõt mängmä kah. Säält ei tuvva jo tagasi. Lüü vai esi mõni poolõ eloga, et tõist avita!»
Jaan peris rüükse joba valu käen, esi põlvildõ põrmandu pääl. Helisti kiirabidõ tagasi. Minnu tunti helüst är ja küsti kõrraga, kas ma leüdse tõsõ haigõ. Pruuvsõ õks viil pallõlda, a tõsõl puul üteldi: «Ku kiirabi Meremäelt tagasi jõud, sis võimi aruta. Võit perän vahtsõst kõlista.»
Aviti Jaani ruttu uma autu pääle ja panni Võru poolõ lõikama. Kiirabin astsõva tarrõ kolm miist ja küssevä Jaani käest, kas taht narkoosiga vai ilma. Miis mugu oias’ ja es saa medägi vasta üteldüs. Ütli umalt puult, et tekke iks narkoosiga. Tull’ õdõ, tekk’ Jaanilõ pritsi ja veitü ao peräst tull’ valgõ kitliga miis tarrõ. Käändse käteräti kõvastõ ümbre vanamehe käe ja nõksakuga oll’gi olg paika säetü. Ma tahtsõ teedä, et kiä nuu enneskidse mehe kolmõkõistõ olliva. «Ku olõs ilma narkoosilda tahtnu tetä, olõs kats miist haigõt kinni hoitnuva ja kolmas olõs käe paika pandnu,» oll’ õdõ lahkõ seletämä.
Ku ma Jaani üles jõudsõ turguta ja ussõst vällä naksimi kombõrdama, sõitsõ ka Meremäel ollu kiirabimassin maja ette. Vastavõtmisõ tarõst hõigas’ naanõ tuu pääle meile takast perrä: «Näet, autu tull’ viil põrla. Hindäl autu olõman, a õkva mugu helistämä. Tõnõkõrd, inne ku kõlistat, kae õks joba tõnõ hädäline kah valmis, egas bendsiin meil raisada ei olõ.»
Ku ma tõnõ päiv seost as’ast poodi man kõnõli, arvas’ surnuaiavaht, et mul läts’ viil lopõlt, timäl jäi eelmine aasta plaanist kats koolut puudus. «Kost ma nuu olõs pedänü võtma? Haigit õks levvät!»
Silla Silver
Tagakolga, Rõugõ khk | | | | Jaapani kärbläseseene-sirm | | | 30 aastakka tagasi, ku korgõkoolin opsõ, sai ütskõrd Leningradin ekskursioonil kävvü. Vanõmbidõ tüükotussõn, teedevalitsusõn, minti ja bussin trehväs’ ruumi jäämä.
Kaeti sääl iks mitmit aoluuliidsi kotussit, a muidoki jäeti aigu ka poodist läbi astu. Nii mi sis lätsimigi üte poodi pääle lakja. Mälehtä ei, määne ZUM vai GUM tuu oll’. A suur oll’ külh.
Ütekõrra jäi mullõ silmä vallalõtettü sirm, miä riiuli man rippu. Olõ es määnegi lilliline, nigu nä muido iks olliva, a verrev ja valgidõ täppega – nigu kärbläsesiin. Ja olõ es Vinne uma, a Jaapani kokkopantav. Massõ 30 ruublit.
Mul sirmi olõ es. Tunnõki es nigu puudust. A Jaapani kokkopantav oll’ muidoki kõva sõna, noid niisama poodin saisa es.
Kai lähembäst: käve ilostõ väikus ja sai kotti panda. A iks mõtli, et no om mul tedä vaia.
Aig nakas’ läbi saama ja säimi välläminekile. Ku ussõ pääle jõudsõmi, näimi, et vällän tulõ vihma nigu uavarrõst.
Tuu muidoki paistu nigu määnegi märk olõvat. Lätsi tagasi ja ostsõ tuu sirmi hindäle är. Parhilla või üteldä, et oll’ hää ost – täämbädse pääväni om tuu kärbläsesiin iks keväjist sügüseni kotin mukka üten ja olõ ei minno alt vidänü.
Paaril kõrral olõ eski püüdnü tedä vällä vaheta, a tõsõ omma olnu kehväkese vai sis pikä ja mahu ei kotti…
Nüüt inämp väega ei mõtlõgi vahtsõ pääle – as’al om jo uunikumi maik man. Ja olõ ei viil trehvänü, et kiä olõs samasugutsõga mullõ vasta tulnu.
Leimanni Eve | | | | Seo Jaapani kärbläseseene- sirm om umma umanikku joba 30 aastakka häste tiinnü.
Leimanni Eve pilt | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Pääliina provva Võrol hädän
Pääliina leevätehas saat’ müüginaasõ Võro liina puuti umma leibä ja saia kitmä. Tsärre naistõrahvas pakk’ kõigilõ leibä-saia mekki. Esi kitt’, et ku pall’o terri leevä seen om ja kuis tuu süümisest õnnõ tervüs tulõ.
Taat mekse ja küsse: «A mis mass?» Müügiprovva saa es arvo, a tii es tuust vällä.
Sõs tull’ mano vanõmb naistõrahvas, mekse leibä ja kitt’: «Hää külh om, a mis taa mass?»
Pääliina provva pahasi är: «Miks teile see mass nii tähtis on?! Ma ju seletan, et tervislik täisteratoode ja täna soodsa hinnaga!» |
|
|
|
