| Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
| |
|
|
| | Harju Ülle,
päätoimõndaja | | | |
Juhtkiri: Võrokõsõs olõmisõst | | Võro keele nädäli aigu lätt mõtõ tuu pääle, et olõ-i õnnõ kiil, miä meid võrokõsõs tege. Olõmi iks ummamuudu rahvas.
Ildaaigu Virumaal kävven sai tuu tiidmine jäl kimmüst. No võrokõnõ om kõva jututaja, a egä virukõnõ kah maaha ei jää. A suur vaih om seen, minkast kõnõldas.
Karas’ mano üts võõras viru provva, tekk’ paari küsümüsega selges, kiä ma olõ, ja sis naas’ hõngu tõmbamada jutt pääle: miä tälle miildüs, mändsit raamatit lugõ ja mändse tundõ täl üte vai tõsõ as’a pääle mõtõldõn pääle tulõva.
Võrokõnõ olõssi uma vaimuvara asõmõl maalnu kullõja silmi ette elävä pildi umast pümmesooligulõikusõst ja võtnu krõpõlt läbi kõik ütidse tutva, politiigu ja terve kodokülä takkaotsa.
Kõnõldas, et ku võrokõnõ sõit kavvõmbalõ, sis pand iks suidsulihakändsägü kotti, küläliisi võtt väega suurõlt vasta jne. Mändse uma joonõ omma teile viil silmä jäänü? Kirotagõ vai kõlistagõ! |
|
|
|