| Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
| |
|
|
| | Harju Ülle,
päätoimõndaja | | | |
Juhtkiri: Elorõõm avitas murrõst üle saia | | Ega tuu hää tunnõ olõ-i, ku piät kattõ lehte kõrrast pandma perrähõikamisõ väärt kiräinemisele, umakultuuri luujalõ. Seo süküs jääs miilde ku loomõinemiisi ärminegi aig. Ka muido om halvu sõnomit inämb ku häid: Vinnemaa ähvärdäs, tsiakatsk ründäs, talomehe ei tiiä, kas keväjä jakkus rahha, et vili maaha külbä...
No ütskõik, ku rassõ om, piät iks pää pistü hoitma ja elost läbi tulõma. Ikmine ja allaandminõ ei tii ello parõmbas.
A elolust ja väiksist asjost rõõmu tundminõ avitas ka kõgõ hullõmbast saisust vällä tulla. Viil parõmb om rõõmu tunda ütenkuun: tulla kokko, visada hääd nall’a ja märki, kuis umma ja ummi tutvidõ ello parõmbas tetä.
Oll’ hää teedä saia, et Leevi külä inemise omma mõistnu uma kandi ello nii parõmbas tetä, et ettevõtmiisi vidäjä jäivä silmä ja saiva Kogokunna pärli tiitli. Jõudu ja väke näile ja tõisilõ maaelo vidäjile! |
|
|
|