| Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
| |
|
|
Tudõngipõlvõ mõtlõmatus | | 1990. aastidõ edeotsan olli Eesti poodi viil tühä ja rahha kah inemiisil es olõ.
Mu täditütre miis Uko opsõ Tarto ülikoolin keemiät. Tä sai ütes suvõs Suumõ tüüle.
Nigu eesti mehe iks omma, es saa tä kavva käe karmanin vahti, kõgõ pidi midägi tegemä. Nii läts’ Uko perremehe manu ja pallõl’ hindäle ka nädälivaihtusõs tüüd löüdä.
Peremiis kai Ukot imelikult, a ütel’, et häste, a sis iks topõld tasu iist. Ukol oll’ sändse lahkusõ pääle hää miil: timä tahtsõ jo tüüd õnnõ igävüse peletämises.
Palgapääväl sai Uko hulga marku ja läts’ Soomõ puuti, ostsõ vahtsõ ilosa kohvimassina. Säänest koton imäl es olõ, kon kohvipuru panõt üles topsikudõ ja kohv juusk kanni sisse.
Viil ostsõ tä tuul aol umbõlõ vägevä massina: katõ kassetiga raadiomaki. Valjuhääldi sai eräle külge panda ja perän jäl är võtta. Lõpus ostsõ hindäle üte pikä mäntli kah. Hulga rahha jäi viil alalõ.
Koton kaiva sõbra-sugulasõ asjo ku maailma imet.
Tuudaigu olõs saanu Soomõn üte suvõga teenidü raha iist osta Tartohe vahtsõ kolmõ tarõga kortõri. A Ukolõ es tulõ sääne mõtõ päähägi. Tä elli ühikan, naist kah es olõ...
Ühikan sai Uko ildampa kokko uma tulevasõ naasõ Hillega, kiä opsõ kah keemiät. Nä ellivä ühikan viil mitu aastat pääle ülikooli kah: es olõ kohegi muialõ elämä minnä.
Uko märgüt’, et ku tuul aol olõssi mõnõkümne tuhandõ krooniga kortõri ostnu ja kinnisvarabuumi aigu maaha möönü, olõssi tä rikas miis olnu.
Aga või-olla ei olõs tä sis kokko saanu uma naasõ Hillega ja elo olõssi hoobis tõistsugumanõ.
Nuu umal aol vägevä massina omma alalõ, saisva Uko imä puul kapin. Mäntli om kül är kaonu.
Ermeli Vaido
Urvastõ khk |
|
|
|