| Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
| |
|
|
Häniläse tõnõ luulõkogo | | Antsla kandist peri Häniläsel tull´ vällä tõnõ õdaguvõrokiilne luulõkogo «Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist».
Perämädse nelä aasta joosul kirotõdu luulõtusõ kõnõlõsõ autori sõnno perrä sändsist as’ost: ütsik hiidüskine inemine kallõ ilma kesken; Eesti ütiskunna var’oküle; luudus inemise kõrval ja timä võimu all; koolilatsõ ja kuulmeistri keerolinõ ilm, vanaaolinõ tarkus; kiränik ja lugõja, armu ja abielo ilo, latsõ ja imä valu ni õnn; inemise hindäotsmisõ; inemine ja timä minnevaig.
Häniläne ütel’, et egä luulõtusõ seen om määnegi lugu.
Omma luu inemiisi ja tõisi hengeliidsi (eläjä, tsirgu, kasvukõsõ) elosaatuisist.
Raamadu man om CD-plaat 50 luulõtusõga, miä Häniläne om esi sisse lugõnu. Raamadu lõpun om 600 sõnaseletüst.
Häniläne (s 1953) om peri Urvastõ kihlkunnast Oe küläst Ala-Siimani talost, eläs ja tüütäs Harjumaal Jüri kihlkunnan Lagedil. Tä oll’ 36 aastat eesti keele ja kirändüse oppaja, no toimõndas raamatiid.
Häniläne om saanu 1. kotusõ murdõloominguvõistlusõl «Rahva kiil ja miil».
2008. aastal võit’ tä Hendrik Adamsoni murdõluulõvõistlusõ. 2009. aastal sai tä Loomingu aastaavvohinna. Timä 2010. aastal ilmunu luulõkogo «Ma pühäpääväpõllõ mõsi» oll’ Betti Alveri debüüdiavvohinna nominent.
Häniläne kinkse uma raamadu kõigilõ Võro, Põlva, Valga, Villändi ja Tarto maakunna nink Tartu liina koolõlõ. Võro ja Põlva maakunna raamadukogo saiva tuu kah.
Häniläne ütel’, et «Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist» passis lukõ nii noorilõ ku vanulõ inemiisile, ja luut väega, et timä raamatut ei jäetä riiuli pääle tolmama.
Häniläse vahtsõt raamatut näüdätäs Võromaal märdikuu algusõn võro kirändüse pääväl, a puutõst (ka Võro raamadupoodist) saa tuud joba osta.
UL
| | | Häniläne uma vahtsõ luulõkogoga.
Harju Ülle pilt | | Mu varba maamuna küllest vallalõ pässi
Mul veli kuldnokk
külän käve.
Timä vanan valgõn klaarin laul’,
kastanin ja
katõharulidsõn kõon,
süküsjoonikun
nink vahtrõpuun.
Ma kavva kai velle
väikut koku läükävät
ja kuldsõt nokakõist nink kurgualust värisevät.
Helle päiv läbi kõo
ja kastani helgäs’,
tasanõ tuul kuldnoka
kuhtikõist silläs’.
Mu varba maamuna küllest vallalõ pässi,
sällä külge siiva kasvi
ja ma korgõn
kõo kotsil linnassi.
Päiv palut’ mu põski
ja tuul kõrvu seen tuhisi,
ma kõgõst hengest vellele kuldnokalõ vasta hõisassi.
Häniläne |
|
|
|