Nummõr' 319
Rehekuu 7. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Uma Meki märgi om saanu 90 söögiasja
  • Uudissõ
     
  • Tartese Heino sai valmis Võromaa lõõdsaraamadu
  •  
  • Leevänätäl Karilatsin
  •  
  • Karulan saa oppi savvusanna keresse tegemist
  •  
  • Võro koolinimmi konkurssõ
  •  
  • Käisi-preemiä uut kandidaatõ
  •  
  • Käsitüülise arotasõ kuuntüüd
  • Märgotus
     
  • Perrähõigahus.
    Kõivu Madis
  •  
  • Tudõngipõlvõ mõtlõmatus
  • Elo
     
  • Antoni Annika edimäne raamat
  •  
  • Häniläse tõnõ luulõkogo
  •  
  • Sulbi mihklilaada pääl oll´ rekordarv müüjit
  •  
  • Savõrna laat es mahu platsi pääle är
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
    Uma Lehe 2014. aasta suur jutuvõistlus
     
    Kauplõmisõ juttõ
     
    Mu elu edimäne kauplõminõ

    Möi kats aastat tagasi Lindora laadu pääl üteh imäga närdsuvaipu.

    Hommugu oll’ iks väega külm. Äri läts’ peris häste. Ku oll’ joba hulga vaipu müüdü, tull’ imäl huvi laadu pääle tõisi kraami kaema minnä. Imä tegi sis mukka kaupa, et möögu ma seeni mi närdsuvaipu, ku tää laadu pääl ümbre käü, ja kõik tuu ao müügitulu saa mullõ.

    Imä läts’ ümbre kaema ja ma olli kauplõja. Läts’ tsipa aigu müüdä, ku tull’gi inemine, kes tahtsõ mi närdsuvaipa osta. Valisi vaiba vällä ja meil sai äri tettü. Mu õnnõs ostsõ tä är kõgõ kallimba ja suurõmba vaiba – tuu ju kõik mu puhaskasu.

    Perän tull’ vällä, et tuu ostja oll’ imä hää sõbranna. Imä esi olõs tälle kimmäle odavamba hinna tennü, a ma ju es tiiä, kiä tä om.

    Peterselli Raul
    Vilustõ põhikoolist
    Räpinä khk
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Kavval ostja

    Seo oll’ nii 1980. aastidõ paiku, ku mi ehitimi. Palgaga es tulõ vällä, sõs peimi naabritõga broiler-kannu ja kävemi näid Petserin möömän. Ma lätsi ka müümä. Sai hinnäst leti taadõ säädi, ku mu manu tull’ ruttu üts vanõmb naanõ ostma.

    Valisi tä sõs peris kavva ja võtsõ lõpus kõgõ suurõmba kana. Mul oll’ hää miil, et kaup lätt. Om meelen, et tuu massõ 19 ruublit. Ostja andsõ mullõ 25 ruublit ja ma anni tälle kuus ruublit tagasi.

    Veidükese ao peräst kai karmanidõ umma rahha, a tuud katõkümneviielist es olõki. Hiitü är, es julgu mehele üteldägi.

    Edesi kai väega ette. Perän kõnõli naabrinaasõga ja tuu tiidse, et omgi üts sääne kavval naanõ sääl, kes näge õkva ullikõsõ müüjä är. Ja tõtõstõ, ma kül es näe, kuna tä tuu raha tagasi võtsõ. Nii sai tä ilosa kana ja kuus ruublit rahha kah. Ei tiiä, kas säändsil inemiisil õnnõ iks om.

    Paidre Helgi
    Urvastõ khk

    Varga Lindora laada pääl

    Mihklipäiv om müüde. Ja nigu vanastõ arvati, pidi tuus aos kari laudan, kaali-kapsta keldrin ja naasõ kambrin olõma. Arvada om, et mihklilaada ka omma peetü ja kellel vaia, tuul peris uma mihklipäiv sällä takan.

    Nüüt om jo rehekuu alanu, a vaivalt külh, et kiäki reht pesmä nakkas. Ma mõtlõ, et egä õigõ inemise mõtõ käü Lindora laada poolõ – mis tuust, et tuu inämb õigõ ei olõ, nigu vanal aol oll’.

    Vanastõ kõnõl’ rahvas Lindora laada kotsilõ säänest luku. Üten perren oll’ esäl kolm poiga ja nuu kõik olli varga. Tull’ näilgi himu Lindora lambalaata minnä, a olõ-s näil hindäl üttegi lammast, kedä müvvä saanu. Mis sõs muud üle jäi ku minnä vargilõ.

    Küläst veidü vällän mõtsa veeren elli vanainemine, kelle ainumanõ vara oll’ kolm lammast ja hoonakõnõ.
    Vargapoisi tiidse tuud asja karvapäält ja lätsi jo aiksalõ saaki saama. Mutikõnõ kuuld’ ja näkk’ kõikõ päält, a es julgu suudki valla tetä, nii peläs’ noid nuuri miihi.

    Ku jo vana lamba olli vankrin, nakati hoonakõist sulust vällä tuuma.

    Sõs oll’ vanainemine nakanu pallõma: «Jätke no taa hoonakõnõ mullõ alalõ.» A üts oll’ ütelnü: «Mitte ei saa jättä, selle et tä esi taht üten tulla. Nakas’ jo rüükmä, et «Mää! kos ma jää? Ma kah lää!» Ma arva, et ku sa nii tahat, sõs tulõ sa kah!»

    Varas köütsegi hoonakõsõ vannu lambidõ kõrvalõ vankrilõ ja sõit läts’ padavai Lindora poolõ.

    Kindma Maimu
    Valgjärvelt, Varstust peri
     
    Rukkalännü poodinkäük
     
    Kõva Roosi ja Salumõtsa Alma lätsi Võro liina. Almal oll’ kohegi sünnüpääväle vaia minnä ja tä tahtsõ osta serviisi.

    Ku nä saiva tuu poodi manu, kon pidi noid müvvä olõma, läts’ Alma puuti ja Roosi jäi tedä uulidsa pääle uutma.

    Pia tull’ Alma poodist vällä ilma serviisildä. Roosi küsse: «No kas sa es saaki?» Alma laot’ kässi ja ütel’: «Ma küsse külh, a puutnik jäi minno ulli näoga kaema ja ütel’, et näil ei olõ.»

    «Kuis sa sõs toda küsset?» uursõ Roosi. Alma ütel’: «Ma jo küsse ilostõ tii reservi!»

    Pleschi Aino
    Rõugõ khk
     
    Automobiil Krabil
     
    Mu vanaimä Albotini Helene (1884–1962) kõnõl, kuis timä vanõmba vele Juhan ja Aleksandri ummi noorõmbit sõsarit ütteluku õgasugutsidõ juttõga ulliti. A pikäpääle võti tütärlatsõ oppust ja nal’alt inämb õka juttu es usu kah.

    Ütskõrd olli vele säändse jutuga vällä tulnu, et nüüt omma olõman vankri, miä sõitva nii, et hobõst ei olõki iin. Et Ameerikan joba omma säändse ja noid kutsutas automobiilis.

    Sõsara olli nakanu ütstõsõ võiki velli hutsutama: no kas ti tõtõstõ arvat, et mi taad juttu ka usu! Näet, tan aia veeren saisva vankri, määne naist esi sõitma nakkas!?

    Latsõ kasvi suurõs ja aastal 1907 läts’ vanaimä Taga-Tepaski tallu minijäs. Pia tull’ päiv, ku Krabilt õkva säänesama automobiil läbi sõitõgi. Sõitõ Taga-Tepaski talu maa päält läbi tiid pite, miä vii Lätimaalõ Riia–Pihkva kivitii pääle.

    Hobõsõ, kiä tii viirde kapla vai ketti olli pantu, silmssi hindä poolõ tulõman säänest seeninägemäldä eläjät, kiä viil hirmsalõ mürisi kah. Nä olli hinnäst surmahirmun vallalõ tõmmanu. Juusknu sis hirmsa plagamisõga koduläve ette, es jää sääl ka pidämä, panni edesi alla orgu, üle oja ja mäkke üles. Es piä inne ku verstä takan hoobis tõsõn elämisen. Sõs olli korsatõn sälä taadõ kaenu...

    Kah’u, et es mõista umal aol vanaimä käest täpset aastaarvu vällä uuri, kuna tuu oll’.

    Merisalu Pilvi
    Paganamaa, Rõugõ khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Sügüsepilt

    Edimädse klassi kunstitunnin pidi latsõ umma vihku tsehkendämä pildi «Süküs pargin». Latsõ joonisti ilosit pilte, kon puu ja puhma olli rohilidsõlõ mano saanu verevät ja kõllast. Inemiisi oll’ kah nätä.

    Tütrikele miildü joonista, kuis imä väikside latsiga pargi tiiraa pääl kõndva.

    A Atsikõsõ pildi pääl oll’ kavvõmbal pingi pääl kambakõnõ miihi. Üts oll’ kogoni säält maaha muro pääle tsilgahunu.

    Oppaja küsse, kes naa omma. «Kas sa esi ei näe, et naa omma joodigu,» näüdäs’ noorõ kunstnigu vastus hääd elotundmist.

    Kardok kotti!

    Vinne aol sai Eestimaa üte maarajooni ütest väega hääst kolhoosist talvõkardoka rajooni korgõ ülembä.
    Muidoki nä rahha es massa. Vai viil, nigunii lubati, et kommunismiaol saat kõik massulda!

    A sääne ammõdipulkõ ahnitsõminõ es miildü kolhoosi esimehele. Vahtsõ noosi saaja juhat’ tä tuu unigu mano, kon, nigu perän vällä tull’, oll’ eläjäkardok.

    Karistusõs saadõti esimiis umast väega hääst kolhoosist rajooni kõgõ kehvembät juhtma. Tuu esimiis oll’ nii kõva miis, et jõudsõ tuu kehväkese kah hää järe pääle viiä.
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin