Nummõr' 318
Süküskuu 23. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Mihklipäiv lambalihaga
  • Uudissõ
     
  • Kunstnigu ja kirämehe Valtri Edgari looming eläs edesi
  •  
  • Tiikaaslasõ mälehti Pokumaal Valtri Edgarit
  •  
  • Naatas otsma neländä Uma Pido lavastajat
  •  
  • Naiskodokaitsja korjasõ purgisüüke
  •  
  • Räpinä uut hõpõleerilatsi
  •  
  • Valgjärve sai kergliiklustii
  • Märgotus
     
  • Pühäjõõ vägi
  •  
  • Ahmani Piret: ütelge ummilõ, ku pall’o ti näist hooliti
  •  
  • Pihlõnõ sügüsetunnõ
  •  
  • Kiri
  • Elo
     
  • Hani om targõmb tsirk, ku ti arvata mõistati!
  •  
  • Latsitarõ uut latsi
  •  
  • 70 aastakka suurõst eestläisi Läände pagõmisõst
  •  
  • Kodo kisksõ hirmust kõvõmbalõ
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Jandal spaah
     
    Meil poja perrega om saanu hääs traditsioonis kats kõrd talvõ pääle spaah umma tervüst praavitamah kävvü.

    Olõmi joba mitmit läbi käünü ja ku häädüse perrä ritta säädi, sis kõgõ parõmb oll’ Tal’na Kalevi spaa, sõs Viimsi säitsme sannaga (nuist üteh sannah lauli tsirgu), edesi Verska ja Haapsalu.

    A no lugu tuust, mille pidi Tarto viikeskusõ Aura kõgõ perämädse kotussõ pääle säädmä.

    Üte õdaku sõidimi poja ja minijäga Tartohe. Sääl käve parasjago Lõunakeskusõ ostuüü. Minnij hüpäs’ autost vällä ja põrot’ ostma. Mi pojaga l’okutimi iks tervüst praavitama. Viikeskusõh läts’ poig miihi poolõ pääle ja ma paabadõ poolõ.

    Võti putkah rõiva säläst, a oh hätä, prilli jo pidi ka iist võtma, selle et õgas viih ja sannah prillega õks midägi nätä es olnu.

    No a mul ilma okulaarõlda hämotas, selget nägemist ei olõ ja inemiisi om kavvõst rassõ är tunda. Innembidi olli üteh kas minnij vai latsõlatsõ, a nüüt olli peris ütsindä.

    Kobisi sis kõrraga aurusanna, et uma iho kuumas küttä. Sanna ussõ pääl jalot’ vasta Onu Bella ja naardsõ: «Tere tulõmast, kedä ka tan nätä!» Märgodi hindäette: kost taa minno tund?

    Sannah istsõ sis alomadsõ pingi pääle, a midägi õigõhe es näe. Korgõmbalt kuuldu õnnõ miihi naaru ja kõsistamist.

    Aigupiteh lätsi silmä veidükese selgembäs ja midä ma näi: lavaveere päält ripõndi allapoolõ «verevä põrkna» ja «hüürläsepesä». Sai nigu puuga päähä ja nigu välk olli sannast väläh.

    Silksi sis basseini. Inne käve viil nilbõ põrmandu pääl mitu ropsu käpilde. Basseinih otsõ silmiga umma poiga, a kavvõst kedägi är es tunnõ.

    Suurõ tunnistamisõ pääle sai arvo, et poig ujos. Kunna hüppidega olli täl järeh.

    Joba sälä takast naksi umma jandalit kõnõlõma. A võta näpust, mullõ naardsõ vasta võõra mehe nägo. Häpü jäl ku pall’o.

    Kobisi sõs basseinist vällä ja koobõrdi mullivanni luutusõga poig üles löüdä. Sääl olli väega suurõ lainõ. Vesi käve üles-alla, häste silm es seledä. Es julgu õgalõütele ligi ka litsu, või olla jäl võõras miis. Silmä punnih pääh, jõllidi õka miist.

    Viimäte poig tull’ mano ja küsse: «Miä sa minno nii silmät?» Ku kõik uma vipõrusõ olli tälle är kõnõlnu, saimi mõlõmba kõtutävve naarda.

    Tull’ vällä, et Tartoh om miihi ja naisi sann eräle ja sääl piät pall’alt käümä. Nii ma sõs olligi käünü miihi sannah.

    Liira Singa
    Rammuka, Vahtsõliina khk
     
    Alastõ Tal’nan
     
    Seo suvinõ jant juhtu 1980. aastidõ algusõn. Mu viie-kuvvõaastanõ poig tahtsõ kangõdõ rongiga sõita – es olõ viil kunagi saanu.

    Mõtlimi, et sõidami Pihkva–Tal’na rongiga Tal’nalõ. Õdagu läät ja hummuku saat liina. Terve pikä päävä võit sääl ümbre hulki ja õdagu ilda tulõt tuusama rongiga tagasi. Ostsõmi Antsla jaamast platskaardipiledi ja ronisimi rongi pääle. Vakun oll’ väiga täüs: tuul aol käve pall’u Pihkva vinläisi Tal’na vahet.

    Mi kotusõ olli tõsõ kõrra pääl. Vinssimi hindä üles, et hummukuni maada. Mul oll’ sälän väiga illus kleit. Tuu sai ildaaigu ostõtus. Verrev ja valgidõ tsõõrõga. Mis oll’ kõgõ parõmb – tä es lää rüntsü.

    Oll’ väiga kuum, ma võtsõ kleidi sälläst är ja panni sinnä kõgõ korõmbalõ, kon olli pakkõ kotusõ. Jäimi magama.

    Inne Tal’nahe saamist naksimi rõivilõ pandma. A kleiti ämp es olõki sääl üllen. Otsõ kõik kotusõ läbi, a midä es olõ, toda es olõ. Jäigi pall’a alushammõga.

    Kõnõli vagunisaatjalõ, et kleit om är varastõt. Tuu tõi sõs üte sinidse vormiündrigu ja määndsegi pluusõ. Topsõ nuu sälgä ja sõs saadõti minno raudtiimiilidsä manu.

    Sääl sai kõgõ inne sõimada: kuis ma tulõ nii kotust vällä, et tagavararõivit ei võta üten. Meid hoiti mitu tunni kinni. Kül tetti paprit ja kõlistõdi siiä-sinnä. Mul sai viländ. Ütli, et kost nä tuu varga inämp löüdvä. Lasti meid sõs iks minemä.

    Kõgõpäält osti kaubamajast hindäle midägi sälgä. Kävemi eläjäaian ja mere veeren kah.

    Õdagu sõidimi kodu. Anni nuu vagunisaatja rõiva tagasi. Inämp ma rõivit säläst är es võta. Mul oll’ tuust ilusast kleidist väiga hallõ. Mullõ jäi õnnõ vüü. Kai iks vahepääl tuud ja hoitsõ hulga aigu alalõ.

    Terä Terje, Urvastõ khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Oh kooliaig, oh kooliaig!

    Vahtsõ kooliaasta tullõn om pall’o juttu olnu koolikoti rasõhusõst. Et om iks väega rassõ. Kooliraamatidõ rasõhus om grammi päält ette kirotõt. Üts väega tutva lugu tulõ miilde...

    Aastit tagasi lätsi algklassilatsõ õkva pääle tunnõ liina tiatrihe. Oppaja kässe koolikoti üten võtta. Väiku koolipoiss vei müüdäminnen uma koti imä tüü mano. Ku poiss oll’ lännü, kergüt’ imä kotti. Võih, ku rassõ! Nigu pomm...

    Õdagu koton võtt’ imä tuu pommkoti jutus. Ja kae, mis vällä tull’. Väiku kavvalpää kand’ egä päiv üten nädäli varandust, et ei olõs koolikotti vaia egä päiv kokko panda. Hää ja mukav. Ja ei olõ pelädä, et midägi maaha unõhtat.

    Niipall’o viil, et tuust pääväst pääle tull’ koolipoisil õnnõ üte päävä kraam kotti panda.
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin