| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Vällä om tulnu kats mõtsahõngolist umakiilset raamatut | | |
Mõtsakeelen mõtsast
Jaan Kaplinski «Mõtsa ja tagasi» (Võro instituut 2014)
Mõtsast mõtlõminõ, kõnõlõminõ ja kirotaminõ om parla moodun. Mõtsan käümine om õnnõs, vähämbält mi kandin, kõik aig moodun olnu. Ku ei olõs, sõs ei saassi timäst mõtõlda, kõnõlda ja kirota.
Kaplinski Jaan om kah mõtsankäüjä. Tä om mõtsan ja mõtsast pall’o märknü ja ütte-tõist umma raamatuhe «Mõtsa ja tagasi» kirja pandnu.
Raamat olõ-i paks, sääne hää paras kätte võtta ja üte vooriga läbi lukõ. Nii saat näütüses üte vihmadsõ hummoguga tarõst vällä minemädä üten Jaaniga tetä reisi timä maakoton tarõ mant ussaiast mõtsa käroga puiõ perrä ja jäl tagasi.
Ummamuudu reis om tii poolõst lühkene, a ummõhtõ om sääl pall’o üten Jaaniga kaia ja märki.
Egäl juhul om suurõ mõttõmehe Laotse arvatõn kah õigõ kodo lähkün püssü. Tä olla ütelnü midägi säänest, et ilma vällä minemädä võit tunda tervet ilma ja midä kavvõmbalõ läät, tuud vähämb tiiät.
«Mõtsah käümine om mulle vaihel mõnu, vaihel tüü, aga ummamuudu rituaal, jumalaorjus ka. Ma ilma mõtsalda ei mõistaki vist ellä,» ütles Jaan uman raamatun.
Ma olõ tähele pandnu, et inemise mi kandin ohkasõ õks aig-aolt ja ütlese: heng om haigõ, olõ-i ammu mõtsa saanu. Et ammu olõ-i kerikuhe puttunu, tuud kaivatas hulga harvõmb.
Nii paistuski, et Mikita Valduril om õigus, ku tä ütles, et mõts ja tiidvüs omma eestläisi jaos sünonüümi. Jah, mõtsan lätt inemiisil pää selges ja tulõ tiidmine, kiä olõt ja kohe läät. Vai tõisipite – mõtsan olõ-i tuu kuigina tähtsä.
Jaani reisikiräl om ka praktilidsõmb nägo. Rahulidsõlt ja ütsikide asjuni jutustõdas tii pääl ette tulõvidõ kasvõ, puhmõ ja puiõ luku, üteldäs näide ladinakeelitsit nimmi, arotõdas näide kasvutingimüisi üle ja porgatõdas eläjist ja tsirkõst, kiä säälsaman elässe. Ja aetas sõs jäl mõtõt laembas, märken tuu üle, mille pääsläisi nii veitüs om jäänü ja midä aig mõtsa ja inemiisiga tege.
Raamat om mi keelen, selle et «võro kiil omgi nigu mõts, ei sünnü ussaida, kultuuri. Mõtsakiil. Võro keeleh om sammamuudu hää olla ku mõtsah».
Mõni muud om nigu suur kipõ joosuga jõgi, mink sisse trehväten om rassõ vällä saia ja umma tiid edesi minnä. A tõnõkõrd om muud ka sääne hää tasalik jõõkõnõ, mink sisse astõn vesi ümbre su jalgu hällütäs ja üten kuts.
Sääne omgi mu arvatõn taa mõtsapoolõ-muud, minkal om tävveste mõistlik hinnäst kanda laskõ.
Om mõistlik kõnõlda võro keelen ja mõtsast. Tuud ei saa kunagi ülearvo pall’o. Tuuperäst kõnõlõs neläs Uma Pido, miä om ületulõva keväjä Põlvan, niisamatõ mõtsast ja puiõst. Ja niisamatõ võro keelen nigu Kaplinski. Nii om mõistlik. Nii püsüs heng terve ja süä kõrran.
A kõnõlõmisõst ja kirotamisõst jääs veitüs – tuuperäst, ku Kaplinski raamat om läbi loetu ja ilm hää, sõs minke mõtsa!
Ojari Triinu | | |
Suhtõn kotussõ, maa ja keelega
Evar Saar «Kõnõla mõtsan mädänü puuga» (Vahtsõ-Horma talo 2014)
Kas ti Saarõ Evarit tiiät? Tuu, tuu jah, kiä tan mõni aig tagasi kõgõ Vana Võromaa uma ihojalaga läbi mõõt’ ja inemiisi käest paigapäälitsit kotussõnimmi kullõl’... A vot nüüt om asi säälmaal, et... tä kõnõlas mõtsan mädänüisi puiõga...
Nii võissi porgata Lõka-Leenu määndsengi näütemängun. A periselt om lugu sääne, et vällä om tulnu Saarõ Evari (s 1969) edimäne luulõkogo «Kõnõla mõtsan mädänü puuga».
Raamatut kätte võttõn tahas kõgõpäält teedä, kas luulõtaja käsk lugõjal mõtsan pehästünü puuga kõnõlda. Vai kõnõlas esi?
Vastusõ saami lugulaulust «Sadra mõts». Sääl soovitõdas Sadral, säändsel mõtsavahil vai tiidjämehel, kõnõlda mädänü puuga. Sõs, ku maa ei kõnõla.
Kõgõ inämb kõnõlasõki Saarõ Evari raamatun kotussõnime. Nä jutustasõ süvält, väelidselt – veidü om luulõtuisi, kon olõ-i kotussõ vai inemise nimme.
A peris nime ommaki olnu võro kirämiihi jaos aost aigu tähtsä. «Tekstimärgi», miä mõose. Seo asi võtt’ kujo, ilmut’ hinnäst jo Sännä-mehe Adsoni Arturi (1889-1977) luulõga.
Saarõ Evar and kotussõnime (luu) kaudu edesi väega mitmõ kihiga sõnomit. Võtami vai haiku «Juudaperse lohk»: kunagi väikese hainamaa nimi/ nüüd üts kinnisvaraprojekt/ mis jäi õigõ tsipakõ/ ildas.
Saarõ Evari luulõn kõnõlas miika üts tõsinõ maamiis, tävveste Runneli vai Traadi vurhvi tegeläne. Säändsit mi seoilma aigu inämp sakõst trehvä-i, säändsit, kiä külbvä käsilde lõpuni, ku traktor katski lätt («Käsilde»).
Siinkirotaja jaos om raamadu tipptekst «Ma olõ suhtõn maaga». Taa lõpõs nii: A ma saa hindäst jaku. Mul olõ-i tegeligult püssägi. Selle ma kirotagi. Mis tähendäs, olõ normaalnõ? Ma olõ-i normaalnõ, ma olõ suhtõn maaga.
Saarõ Evar om uman luulõn tasakaalun suhtõn ka naisiga, tarku naisiga (nt «Mannilõ», «Kõivupuulõ», «Meeledü tütrik»).
Evari luulõ jakkas ka võro luulõ (rahva)laululidsusõ vurhvi. Näütüses «Sannalugu 2» refrään: Sann om mu viht ja siip/ sann om mu juuk ja piip/ sann om mu lipp ja riik/ sann om mu vibra tsikk ja dziip.
Tunnõt viie pääle tegemisenä om häste õnnistunu ka «Valgre» (Pia ma jõvva tagasi su aida. Rahu, süä, nüüd inämb ärä kaiba./ Tiidmist toogu sullõ: viil om ilman hullõ./ Tagasi, ja hõlma võta su!)
Ja muiduki kõnõlas Saarõ Evari luulõn kiil.
Kõnõlas saksa mõttõtiidläsest Heideggerist (Die Sprache spricht) nikagu hää- ja üt(t)ekõlani (Kiivitäjä abiellu keevitäjäga, «Kiivitäjä ja kiivi»).
A kõgõ inämb kõnõlas kiilgi Saarõ Evarilõ iks kotussõnimmi kaudu: Võhandu, Voo, Vagula/ Pühä jõgi, Jõgõra/ Suurjärv, Pikkjärv, Nahajärv/ Lubjaahu, Lambahanna/ Hatski, Vaaba, Sinike/ Vidrike, vii peräle («Kiil kõnõlas»).
Allasõ Tiia, võro kirändüse uurja
| | |
|
|
|
