| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Nupumehe meistritüü: Volga katussõga Wanderer.
Pilt eräkogost | | | | Nupumiihi sekeldüse massinidõga | | | Massinameistri
Mu kadonu miis tävvend’ ja ehit’ egäsugutsit massinit.
Üts riistapuu oll’ kolmõ tsõõriga käro, miä tüüt’ kinomoodoriga. Tekk’ puuplangust raami, säädse pääle moodori, rooli, piduri ja takah oll’ suur kast. Istmõ sai kah mõnõ tõsõ massina mant. Nii saiva majapidamistüü är tettüs.
1960. aastidõ lõpupoolõ oll’ täl iks väega suur himo autot saia. Ostsõgi üte mehe käest Saksamaa auto Wandereri.
Auto katus käve alla, oll’ uhkõ ja illos voolujoonõlinõ limusiin. Hää oll’ sõita ilosa ilmaga. Ainomanõ hädä oll’, et mi ilmaga läts’ vaia autot, mis lämmind pidänü.
No sis tä saigi kostki vana Volga katusõ ja pandsõ tollõ pääle. Pleksiklaasist aknõ kah tekk’. Noh, 100% lämmind es olõ, a külmembäl aol pannimi rohkõmb rõivit sälgä.
Autopaprõ sai tä kah kuigi kõrda ja sõita lubati. Mi kutsimi autot hellütävält Moona Liisus.
Iso oll’ sõita puhkusõ aigu kohegilõ kavvõmbalõ. Naksimigi sõitma Lätti mere viirde. A millegiperäst nakas’ miis Harglõ kandist kõnõlõma, et läämi är kodu tagasi. Mi pojaga nõudsõmi, et iks edesi – mere viirde. Küsse sis tä käest, mis tä sinnä kodu taht. Tä ütel’, et sääl hää Partsi järve veereh olla.
Mi tahtminõ jäi iks pääle. A ku reisi päält kodu saimi, sis miis tunnist’, et täl oll’ suur murõ olnu: tä oll’ kõik tüüriista maaha unõhtanu, olõ-s üttegi võtmõkõist üteh!
Viil tekk’ tä nelä tsõõri ja katõ tsilindrimoodoriga traktori. Toolõ oll’ täl ette tettü viil ketassae puiõ lõikamisõst.
A kõgõ lõpust ostsõ miis hindäle akordioni. Opsõ mängu selgest ja üleväl mäeotsa trepi pääl istsõ ja mängse õdagidõ nii, et külänaasõ kulliva.
Uherdi Siiri
Põlva khk
Papa vana moss’a
Mul oll’ üts kooliaignõ sõbõr Atsu, kedä mi millegiperäst naksimi kutsma Papas. Tä oll’ vana inemise olõmisõga, popsut’ kõik aig suitsu ja inne ku vasta kõnõl’, mõtõl’ tükk aigu.
Sääl koskil 1980. aastidõ algusõn ost’ tä hennele üte ilmadu vana moss’a, noh, tuu Stalini-aigsõ. Nu pedivä peris kavva vasta, kere oll’ ravvast ja edesi nä lätsi.
Papa oll’ muidu Varstu kandist, liinan opsõ edesi, käve tüül kah ja üürse ütte tsill’ukõist tarrõ sääl, kon prõlla om Ränduri pubi.
Timä imä oll’ hää vanakõnõ ja tahtsõ ka liinan poja ellu nätä. Imä oll’ Eesti vabariigi edimädsel aol ollu Mõnistõn pekri.
Võtt’ sõs imä moss’a pääle ja sõit liina poolõ võisõ alada. A koskil Sännä kandin jäi autu saisma. Kuna Papa oll’ nännü, et mehe õks kapoti ala kaesõ ja kündlit puhastasõ, võtt’ timä kah tuu tüü ette.
A hädä käen: es mõista tä noid korgõpingejuhtmit inämp õigõn järekõrran tagasi panda. Imä oll’ kah välän toiatsiga tsusknu ja käsknü viil mitmõst kotsist puttu, a es midägi.
A kon hädä kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ lähemb. Nimelt sõit’ näil üts sugulanõ Võru–Valga liini piten. Tuu pedi bussi sõs kinni ja sai kõrraga arvu, miä hädä um. Pandsõ juhtmõ õigõs ja autu läts’ käümä ku paugupill.
Mõttusõ Kalev
Mõtstaga, Rõugõ khk | | |
| Mehe omma nigu kärbläse «põrgumassina» ümbre.
Pilt eräkogost | | | Põrgumassin
Mu kaonu tõnõpuul oll’ läbi ja lahki tehnigamiis. Kõgõ edimäne kingitüs mullõ oll’ tä hindä tettü raadiokõnõ, mis mahtu karmanilõ. Tinuta, keevitä, ummõlusmassinit, kelli, lukkõ ja midä kõkkõ viil paranda oll’ tä käen üts käkitegu.
Noorõst pääst (1970. aastil) olli timä ja tä veli Seli sanatooriumin autujuhi. Katõ pääle oll’ vana KAVZ-buss (rahvakeeli «Hiina ikarus») sõiduautu ja veomassin. Kõgõ kolmõ remont oll’ kah velli tetä.
Ütskõrd tull’ näil plaan ehitä talvõs massin, minka saat üle lumõvälä sõita. Ei tiiä ma, kost tuu kere saadi, a suusa ala ja puust propeller massina handa saiva näil ummi kässiga tettüs. Määndse massina moodor külge käve, tuud kah naistõrahva mõistus ei võta, a miilde om jäänü, et miis mahtu häste rooli taadõ ja sõidõti.
Mi edimäne lats, väiku tütär, oll’ kah vahel üten sõitma võetu. Tuu tull’ ütskõrd perän vällä...
Ku pall’u tuu massin vunki üles võtsõ, ma täpsele üldä ei mõista, a aigupiten tä joht es liigu.
Mille päälkiräs sai «Põrgumassin» pantus: tuuperäst, et mürrin oll’ tõtõstõ väega kõva.
Panga Milvi
Harglõ khk
Kuis Riga-aig otsa sai
Nii tossin aastit tagasi oll’ mul viil koton mõsumassin Riga. Tõisil olliva joba vahtsõ ja uhkõmba massina, a mu Riga mõsksõ viil peris häste.
Ütel pääväl es võta massin inäp eluvaimu sisse. Inisi nigu vasik, a mõssu ümbre vitä es jõvva.
Lätsi umma murõt mehele kaibama. Timä õkva abivalmilt man ja seletämä, et olõ ei hätä, tä om imäl kunagi üte säändse massina är parandanu.
Mul hää miil. Vali vii vällä ja jäti mehe küüki nokitsõma. Vahepääl kuuldsõ köögist kah sändsit sõnnu, midä mehe remontmisõ man õks abis omma võtnu. Ma es tii tuust vällägi. Hää jupi ao peräst tegi miis tarõussõ vallalõ ja hõigas’, et nüüt om külh asi lõpõtõt.
Miil hää, lätsi küüki. Ja midä ma näe! Terve küük om mõsumassina juppõ täüs. Mehel oll’ õigus, kõik oll’gi lõpõtõt. Määndsegi immega oll’ tä nuu kruvi kah vallalõ käändnü, mis ei piäki vallalõ käümä, mis olli peris kinni joodõdu. Seo massina elupäävä saiva loetus.
Taaga viil lugu es lõpõ. Ku inemine om tahtnu hääd tetä, sis tä nii lihtsäle alla ei anna. Murõ tuu peräst, et naanõ piät nüüt käsilde mõskma, es lasõ mehel kuigi olla.
Läts’ mõni päiv müüdä ja miis oll’ Viitenän üte vanapaariga kuun ollõn kõnõlnu mõsumassina otsast. Tull’ vällä, et vanapaaril oll’ koton keldren vana Riga. Tetti kaup ja ku raha mastu, tuudi keldrest mõsumassin vällä. Nii sai ma vahtsõ Riga. Miil hää, et mõsu mõskminõ lätt kergembäle.
Puulpäävätsel pääväl ai vii lämmäs, et mõssu mõskõ. Küüki oll’ valmis säetü kõik tarvilinõ. Vali vii massinalõ sisse ja... vesi nirisi alt vällä nigu iiskannist. Haarimi katõkõistõ massinal kõrvust kinni ja veimi vällä. Las juusk vällän, kiä tuud vett nakkas köögipõrmandu päält lapiga kokku kuivama. Esi istsõmi ussõläve pääle maaha ja naksimi peris naarma.
Nii sai mi majan otsa Rigadõ aig.
Käre Ene
Sadramõtsa, Rõugõ khk |
|
|
|
