Nummõr' 317
Süküskuu 9. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Umakiilne tüüoppus lätt laembas
  • Uudissõ
     
  • Võrol luvvas ummamuudu gümnaasiummi
  •  
  • Uma Meki märk avitas Vana Võromaa väikeisi ettevõttit
  • Märgotus
     
  • Vällä om tulnu kats mõtsahõngolist umakiilset raamatut
  • Elo
     
  • Koorijuht tege muusiga-ijäveini
  •  
  • Nupumiihi sekeldüse massinidõga
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Supõrmännist kraamivaras
     
    Vet naid poodivargit om iks säändsit-määndsit olnu egä riigikõrra aigu. Vinne ao lõpun käve aig-aolt mi poodin üts vanamiis, kiäst tiidä, et täl näpo süütvä, ni miä iks karmanidõ kaos. Vaihõlõ tä es jää.

    Ütskõrd ilmu tä jälki mi puuti, passõmi sis kambaga pääle. Sälän oll’ täl suuri karmanidõga maailmatu lagja paltu.

    Ma käve täl õkva kundsan, miitre jago vast vaiht.

    Külh timä keerohtõli hinnäst, ni kur’a ku hüä külega vai kogoni sälläga. Ma terihti umma silmänägemist, indiaanlasõ mago tull’ joba mano, a kahtlast es mõika karmanilõ kaovat.

    Ku tä kassast müüdä põrot’, sis minkagiperäst süämen kripaht’. Kutsõ tä ilosahe taadõpoolõ. Näüdäku vanamiis uma karmani ette.

    Alostusõs võtt’ tä ütest karmanist pooligu veiniputli ni ütel’ mullõ: lasõ sa kah! Aitüma, es lää ma õngõ.

    Ku tä noist karmanist sis nasvärki nakas’ vällä tõmbama nigu mustkunstnik jänessit.

    Mi poodist oll’ õnnõ paar eelektrilülütit – jo ma ai kipõn hirmo nahka uma kundsa pääl käümisega.

    A käsi süämele, es näe ma tuud säuhkat, kuna timä kraami karmanilõ nõst’. Tõisist puutõst oll’ täl peris pall’o vidinit nihvatu.

    Kõgõ perämädses ilmu vällä ravvast hakklihamassin, tuu vändäga! Kõlistimi kipõlt naabripuuti. Säält tull’ joosuga kaupmiis. Tunnist’, et käve külh sääne vanamiis näil, a kraami kaomist es panõ tähele. Mi juhatajaherrä kõlist’ miilitsähe.

    Tuul võtt’ perälejõudminõ iks aigu, ega taa sis mõni riigipüürdmine olõ-s. Nika ku juhataja vanamehega takan ruumin oodiva, kauplimi mi edesi.

    Perän tull’ vällä terve istoorija, midä juhataja kõnõl’ ku anõkduuti. Saisiva nä sääl, ku kõrraga vanamiis ütelnü, et täl kipõlt vaia as’alõ minnä. Jummala õnn, et juhataja kah meesterahvas juhtu olõma. Tuu arotanu, et saa ei vanamiist mi kempso laskõ, kiä tiid, miä viil päähä tulõ.

    Tennü tagomadsõ ussõ valla, et soristagõ säälsaman hoovipuulsõ saina man. Ilm oll’ joba krõpõlt sügüsene vilu, ni juhataja jäi kalidori aknõ mano uutma, kooni vanamiis as’aga ütele puulõ saa.

    Ütekõrraga vanamehele nigu tsusati, tekk’ äkilidse spurdi nigu tuu Usain Bolt ja kattõ uulidsa pääle.

    No juhataja pand’ kah juuskma, jõudsõ õnnõs sääl Edu poodi kotsil vanamehel palto hannast kinni haarda. Miilitsäst olõ-s iks viil haisugi.

    Mi muidogi poodisaalin kauplimi edesi, tiiä es midägi. Kõrraga astsõ üts naistõrahvas kassa mano ja ütel’, et ti juhataja sais sääl uulidsa pääl, külmäst jo näost sinine, viigu mi tälle lämmämb rõõvas sälgä.

    Saigi sis kipõlt tuud tettü, a pia ilmu miilits kah vällä, vei vanamehe minemä.

    Mõnõ päävä peräst tull’ puuti tutva uurja ni ütel’, et vanamiist saa ei trahvi, ei ollõv tõõsõl vastutamisvõimu, ull’ noh. Mi aroti külh umavaihõl, et kuis saa ull’ olla sääne kavval inemine, kel ni pää ku jala kipõlt lõikasõ.
    Vanamehe aus tulõ külh üteldä, et rohkõmp tä mi puuti umma näko es näütä.

    Väljandu Ellen
     
    Tsiatemp
     
    Tuu oll’ aastal 1983, joba kiret’ süküs, kartuli enämbüsi võetu. Üts päiv tulli rutatõn tüült kodu, et umma nuurt tsiakõist õigõl aol süütä.

    Haardsõ tõsõ rõiva sälgä, tsiasöögi pangiga kätte ja lätsi kuuri manu. Vaivalt sai ussõ vallalõ, ku tsiga nigu rakett vällä karas’ ja juuskma pandsõ. Ma olli hommuku suurõ kipõga sulu ussõ puulvalla jätnü.

    Võtsõ tõnõ tsihi tõsõlõ poolõ kraavi, kon olli inemiisi aiamaa. Tä hüpäs’ üle kraavi ja oll’gi naabri-Vaike viil kasuvidõ kartulidõ seen.

    Üts pini pandsõ haukma, inemise vahtma, et mis tuu Maimu sääl juusk, esi vedä jalgu perän.

    Es olõ mul aigu näid kaia, sörkse õks tsial hirmuga takan, a lähküle es saa. Pelksi, et tä lätt mõnda huuvi, kon pini või tedä purra.

    Tsiakõnõ oll’ väega rõõmsa, nigu olõs vangist päsnü, es tii vällägi, ku ma kutsi: «Notsu, notsu, notsu, tulõ kodu süümä!»

    Tsiga nakas’ Vaike kartulid tuhnma ja süümä, esi rõõmsalt röhken. Ma lätsi täst vitsaga müüdä, tei õks hellü ja käändse tä pää kodu poolõ. Es lüü kül umma eläjät, õnnõ vits oll’ üten.

    Tsiga püürdse äkki ümbre ja lasksõ kodu poolõ sörki, ma takan kombõrdõn. Uman aian jõudsõ mu üllenpeetäv vett täüs tõsõ kraavi manu, a üle es lää. Tä oll’ lõbusan tujun, juussõ aida pite, perst pillun ja röhkin, hannakõnõ rõngan.

    Seenis jõudsõ ma kuuri manu, võtsõ söögiga pangi ja naksi vanguga kõlistama. Notsu nõstsõ pää pistü, kirgit’ kõrvu, tull’ mu manu ja pistse pää söögi sisse. Säält sai ma tä kavalusõga sulgu.

    Sis valasi ülejäänü söögi moldi ja tundsõ häädmiilt.

    Patte Maimu
    Antsla, Urvastõ khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Illos mälehtüs nuurusõst

    Pikkä aigu ammõtin olnu aoluuoppaja ja koolijuhi edimäne tüükotus oll’ Võro liinan kuulsa Kreutzwaldi kuul.

    Sääl oll’ pall’o latsi ja pall’o oppajit. Kooliaasta algusõn es olõ viil kõik vahtsõ tulõja majan tutvas saanu.

    Kõhnakõsõ nuurmehe mano astsõ avvostõt vana naisoppaja ja küsse: «Määndsest klassist sa olõt?».

    Nuurmiis mõtõl’, et tege väiku viguri ja ütel’: «Ütsändäst a-st!» IXa saisõ tollõ klassi ussõ pääl, kohe nuur oppaja oll’ klassi juhatama pantu.

    Perän, ku kuul oll’ joba käümä naanu, oll’ vanal oppajal muidoki häbü.

    A aoluuoppaja, nüüt mitmõkõrdnõ vanaesä, tulõtas tuud juhtumist lämmä tundõga miilde. Nigu iks sis, ku jutt om nuurusõst.
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin