| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Naisi jala | | | Pääle sõta lätsi ma kuuli: Joosu säitsmeklassilistõ. Midägi kostkiltki osta es olõ ja ku mõni asi oll’gi, sõs rahha es olõ üttegi kopkast saia.
Kotoh sõs kaeti, mis latsõlõ sälgä saa, mis jalga ja mis kõttu.Vannost rõivist tetti vahtsit, käänti tõnõ puul. Jalga tekk’ esä tsuvva, vasiganahast, karva välähpuul. Pluusõ tetti linatsõst rõivast, linast langa viil oll’ ja imä kudi rõiva.
Oll’ ka üts vana sõaväesinnel, tuust tekk’ imä mullõ talvidsõ püksi ja lämmä pluusõ.
Meil oll’ ka mõni lambanahk ja tuust tetti kask. Koolikott tetti kah linatsõst rõivast.
Vanõmba olli peris nutiga inemise. Söögiga es olõ kittä, a tuu peris nälg tull’ veid’o ildamba, ku kolhoosikõrd oll’ uma tüü joba tennü.
Et riik pidi väega latsi iist huult, sõs ütel pääväl saadõti koolist kõigilõ latsõvanõmbilõ teedüs, et om vaia tulla kuuholõkilõ.
Lätsi sõs kõik latsõvanõmba kokko ja arotusõlõ tull’ õnnõ üts teema: oll’ vaia kats paari kaloskit är jaka. Tuulaigu es tohe essüdä. Ku mõni kaibaminõ olõs pidänü tulõma, sõs sait ammõtist valla. Tuu oll’ hääl juhul, sitõmb variant oll’ Tsiberihe sõitminõ.
Aroti sõs 90 latsõvanõmbat tuud asja ja lõpus otsusti üte paari anda Epkini Kalju nimelidsele poisilõ. Tuud kasvat’ imä ütsindä, oll’ väega vaenõ.
Tõnõ paar anti ütele tütärlatsõlõ. Nimi ei olõ mul kah’os meelen, a timä jala tunnõssi ma nüüt ka viil är, ku näile nuu kaloski otsa tsusada.
Nimelt istõ tä mu iih pingih ja sõs ma imetli tä jalgo. Nuu kaloski olli musta, läükvä ja mu tsuug es kanna näidega määnestki võrrõlust vällä.
Tuukõrd olli ma vihanõ ja kurb, et minno vaesõs es peetä. A noid jalakõisi imetli ma terve talv läbi. Pääle tuud naksi ma jalgo vahtma ja et tuu oll’ tütärlats, sõs noidõ jalgo esieränis.
Tuust kombõst es saaki ma üle, silmä läävä täämbädse pääväni kõgõ inne naasõ jalgo mano, sõs nakkat noidõ umanikku hinnäst uurma.
Sari Meeme
Põlva khk | | | | Oi nuurust, oi nuurust! | | | Mi ilosal nuurusaol, 45 aastat tagasi läts’ tõõnõpuul Tal’nahe ammõdiharidust saama.
Valli oll’ rätsepä, kängsepä ja raadio-televisiooni mehaanigu eriala vaihõl. Miis otsust’ viimädse kasus – tehniga om iks mehelikumb ala ku tõsõ.
Kolisimi opmisõ aos Tal’na küle ala väikuhe Tasuja kolhoosi. Ma sai tüükotusõ farmi ja miis käve egä õdak pääliinast kodo.
Meil oll’ kats väikeist poisikõist ja üts tarõkõnõ köögiga. Ollimi tan elänü aastakõsõ, ku tull’ mino ilosa numbriga sünnüpäiv (25) ja mehel 35.
Tull’ muidoki tetä suur ja väkev pido.
Pannimi majandi klubisaali kinni, telsemi kotusõpäälitside kokkõ käest pidosöögi, nii et lavva olli loogan.
Soengu lasi hindäle tetä ja näo är värmi Tal’nan üte kogõnu meistri man.
Ollõpuns’u ja ollõpruuli võtimi külärahva hulgast. Olu oll’ maltoosast ja tummõ ku tökat.
Kokko oll’ aet terve suguvõsa (mõlõmba uma). Pääle tuu olli kutsudu mino tüüseldsilidse ja ülembä, mehe kursusõvele ja oppaja.
Pildimassinaga klõpsut’ üts noidõ kambajõmmõst. Küläpillimiihi oll’ kats: ku üts är vässü, nakas’ tõnõ pihta.
Õdagu naglas olli kats kolmõkorrusõlist mammuttorti. Uhkõ tunnõ oll’ Tal’nast taksoga, tordi pääl, inemiisi täüs pidomaja ette sõita!
Alostuskõnnõ pidi majandi esimiis, kiä kitt’ majandi õnnistumiisi ja sis suuvsõ noorilõ pall’o õnnõ ja pall’o latsi. Täüde läts’ tuu soovi tagomanõ puul…
Ku akordion mängmä nakas’, vihtsõ põrmandu pääl tandsu lüvvä kutsudu ja kutsmalda külälise ja piaaigu terve külä.
Ku sünnipääväpido oll’ hää, sis tagajäre – oh ei! Järgmäne hummok oll’ lainat ollõpuns’u üten ülejäänü serbätüsega kaonu.
Tuu tull’ meil vällä massa. Kaonu oll’ ka pildistäjä, kiä jäigi kaonus kuun mi pidopäävä ülesvõttidõga.
No omma muidoki kaonu ka mi nuurus ja ilo, a tuu väkev pido om seoniaoni meelen.
Säinasti Asta | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Päädpiten seen
Küläpoodi juhataja oll’ kinä nuur tütrik, kellel avvostajist puudu es olõ. Kõgõ kõvõmbas peigmehes pidi hinnäst tsäron hiussiga sohvõr. A ütel kinoõdagul jäi tä külä pääle jorotama ja es nakka inämb rahvamajja minemä. Avvostaja läts’ poodipreili kortina mano tedä uutma.
Sääl oll’ üts panipaik, kon tütrik hoitsõ ummi asjo ja osalt poodi-värki kah. Kongi mängse raadio, solist’ laulsõ: «Ütle, millal tuled sa, ütle quando, quando, quando...» – «Jah, kandu, kandu, käpile maan,» pobisi mehepoig ja vaiu pikäle.
Midägi pehmet jäi pää ala. Sis tull’ uni. Ku tä üles heräsi, sis näkk’, et oll’ päädpiten võiukastin maganu. Es lää inämb poodijuhataja ussõ taadõ kolistama, a hiilse salguisi minemä.
Tuust võiu seen magamisõst tull’ tülü kah. Nii üts ku tõõnõ ostja löüdse kauba seest tsäron karvakõisi. Õiõndamist ja seletämist jakku viil pikäs aos.
Vilävõtmisõ lugu
Ütskõrd Vinne aigu sõitsõ Võro rajoonilehe villis Antslast Võro poolõ. Äkki kässe piltnik sohvril kinni pitä.
Tii veeren Võhandu kolhoosin korgõmba kotussõ pääl tüüt’ kombain, verevä õdagupäävä joonõ suurt massinat valgustaman. Pilt oll’ väega illos.
Nika ku piltnik aparaadi valmis säädse, sõitsõ tõsõlt puult kolhoosi partorg. Tä pidi kinni ja karas’ massinast vällä. «Mis välläandõ mant?» nõudsõ tä. «Rude Pravo,» ütel’ pildistäjä ja tekk’ tsiksi är. |
|
|
|
