Nummõr' 315
Põimukuu 12. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Raotu ristimõts sund kaarti tävvendämä
  • Uudissõ
     
  • Mett om veidü, hind om korgõmb
  •  
  • Osolan peeti Kaika suvõülikuuli
  • Märgotus
     
  • Hussisõna tohtri asõmõl
  •  
  • Hussisõna peränd’ esä vanaimä
  •  
  • Vanavanaesä hussisõna
  •  
  • Suits sõnno iist
  • Elo
     
  • Kõgõ jämmemb jallai essütäs
  •  
  • Leevil mängiti «VõhanduVeere Vabariiki»
  •  
  • Väkev Ruusmäe kooli kokkotulõk
  •  
  • Tulõ perämädse mõtsavele matk
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Luudusõmiis Kalla Urmas ja Piiri kõrdsi imänd Tuulõ Kaja mõõtva, ku jämme Saarniite jallai om.
    Harju Ülle pilt
     
    Kõgõ jämmemb jallai essütäs
     
    Harju Ülle

    «Kaegõ lehti ja vilju perrä, kas seo om iks jallai, peräkõrd om hoobis künnäpuu,» soovit’ põlispuiõ uurja Relve Hendrik, ku kuulsõ plaanist kirota Eesti kõgõ jämmämbäst jalajast – Saarniite jalajast Saartõ (vanastõ Saarniite) külän Vahtsõliina kihlkunnan.


    Kahtlõminõ tull’ tuust, et jallai ja künnäpuu omma häbemäldä sarnadsõ puu ja omma olõman eski hübriidi – puul ütte ja puul tõist. Et jallai oll’ 2011. aasta puu, sis käve Relve tuudaigu jämmämbit jalajit üle mõõtman. Sis tull’ vällä, et mitmõ jalaja olliki hoobis künnäpuu («Eesti jämedaimad jalakad ja künnapuud», Eesti Loodus 12.2011).

    Saarniite puu jäi timä silmin sis iks jalajas, ümbremõõdus sai 652 cm. «Hallõ, et es saa kaema minnä häitsemise aigu, sis olõs saanu peris kimmäs olla,» kahits’ Relve.

    Luudusõmiihile oll’ väkev puu silmä jäänü 1998. aastagal. 1,3 miitre korgusõlt oll’ puu sis 633 cm jämme. 2003. aastagal võeti puu luuduskaitsõ ala ja panti silt kah vällä.

    Kuis väkev puu luudusõmiihi essüt’

    «Sarnito jalakas» näütäs kaemisväärsüse pruun silt Vahtsõliina liinamäest mõni kilomiitre Misso poolõ Saartõ külän. Puu mano päses üle hainamaa minnen. Puu man sais silt «Saarniite jalakas».

    Tohoh, kumb nimi sis õigõ om, punnitimi silmi üten luudusõmehe Kalla Urmassõ ja tiijuhi, Piiri kõrdsi imändä Tuulõ Kajaga. A ega tuu es jää puul perämädses essütämises…

    Perädü jämme puu kasus tõisi künnäpuiõ ja jalajidõ siän. Viil mitu puud omma nii jämme, et ku seo vägevä puuga piässi midägi juhtuma, om mäntliperijä õkva mant võtta.

    «Seo om iks künnäpuu – leht om päält sille, jalajal om kahrõ, ja nätä om, et lehe üts külg om kõvastõ lühemb ku tõõnõ. Jalajal ei olõ tuu vaih nii suur,» ütel’ luudusõmiis Kalla Urmas päält tuud, ku oll’ puulehe kätte haardnu.

    Saarniite puu näütäs ka kujo poolõst sääne vällä, nigu vana künnäpuu omma. «Tartomaal Võnnu kihlkunnan Võrukülä pühän salon omma künnäpuu kah sändse soonilidsõ, nigu langliha olõssi tüve pääl,» ütel’ Kalla Urmas. «Seol om kah sääne elläv tüvi, midä tahat õkva kaia, seo tõmbas ligi.»

    Eestin om künnäpuid sakõst pühäs peetü. «Muido om künnäpuud kah illos kaia, ku sügüse läävä lehe häste värmilidses, mõnõ lehe tumõsinivereväs. Jalajal läävä lehe inämbjaolt kõllatsõs,» kõnõl’ Urmas.

    Et Saarniite (katastrin Sarnito, kutsutas ka Mäe) talo maa pääl kasuval puul kah lehe tumõsiniverevät karva läävä, tuud kitt’ ka Vallingu Helve (70), kiä talon suvitas.

    «Seo om mu vanaesä talo, tiiä puud latsõst pääle,» selet’ tä. «Puu seen oll’ mulk parajidõ nii suur, et saimi velega katõkõistõ sisse minnä. Käksemi hinnäst sinnä ja sääl oll’ nii hää olla. Puu oll’ joba sis sama jämme ja suur.»

    Helve ütel’, et vanavanõmbidõga (Zekkeri Jaan ja Julie) puust juttu es olõ. Õnnõ kiäki mõtsanukka es putu, eski kolhoosiaol mitte. «Puu om jo nii illos, kaemisväärt umaette!» kitt’ Helve.

    Puu man kävven tunnus õkva, et seo om üts esimuudu kotus. Puiõ all küllütäs suur samblõalonõ kivi, mille pääl kasus pihlapuukõnõ. Puu alt löüdse Kalla Urmas mitmit Eestin väega harvu kasvukõisi. Puu ümbremõõdus saimi 666 cm.

    «Puu jäi mullõ ette, ku ütskõrd jalgrattaga sõitman käve,» ütel’ Tuulõ Kaja. «Minno tävveste raput’ tuu, et õkva kodo man om sääne väkev puu ja ma es olõ tuust kuulnugi.»

    Kaja korjas umakandi huunidõ ja kotussidõ kotsilõ vanno juttõ, a seo puu kotsilõ olõ-i tä viil üttegi kuulnu. Ku kiäki mõnt juttu tiid, andkõ Umalõ Lehele teedä.

    No puu tõmmas’ hindä mano viil tõnõgi kõrd: luudusõmehe tahtsõ nätä puu vilju, olkugi nuu põimukuul joba peris räbägü. Künnäpuu vili olõs olnu veerest ripsmõlinõ ja viläraag viläst pikemb.

    «Tunnus iks nigu jallai ollõv,» kaiva Relve Hendrik ja tõnõ kõva botaanik Kukõ Toomas siimnist tettüt pilti. No tuu «ollõv» jäi iks õhku. Puu essütäs luudusõmiihi edesi. Vast jõud kiäki näist keväjä õigõl aol kaema minnä ja as’a otsani selges saia.

    Kaemisväärsüse sildi piässi kah är parandama. Ku Vallingu Helve vaaresä talo hindäle vällä ostsõ, panti külh talo nimes kirja Sarnito, a tuu oll’ vana kiräviisi peräst. «Saarniite saksa muudu kirja pantult,» selet’ kotussõnimmi uurja Saarõ Evar. Seon külän panti ka perekunnanimme Saarniit.
     
    Seod vägevät puud es putu saag eski kolhoosiaol.
    Harju Ülle pilt
     
    Eesti kõgõ jämmämb, Saarniite jallai – 666 cm (juurõkaalast 1,3 m korgusõlt).
    Harju Ülle pilt
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin