Nummõr' 315
Põimukuu 12. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Raotu ristimõts sund kaarti tävvendämä
  • Uudissõ
     
  • Mett om veidü, hind om korgõmb
  •  
  • Osolan peeti Kaika suvõülikuuli
  • Märgotus
     
  • Hussisõna tohtri asõmõl
  •  
  • Hussisõna peränd’ esä vanaimä
  •  
  • Vanavanaesä hussisõna
  •  
  • Suits sõnno iist
  • Elo
     
  • Kõgõ jämmemb jallai essütäs
  •  
  • Leevil mängiti «VõhanduVeere Vabariiki»
  •  
  • Väkev Ruusmäe kooli kokkotulõk
  •  
  • Tulõ perämädse mõtsavele matk
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Intervjuu Balti ketin
     
    1989. aastaga 23. põimukuu pääväl Balti ketti minekis sai aigsahe ettevalmistuisi tettüs. Kadunu Valteri Ets maalsõ mullõ kats plakatit. Üte pääl olli Gorbatšovil püksi alla lastu, pall’a tagaotsa pääl kiri «MRP Da... Da...», tõsõ pääl karkõga Kogan, all kiri «Iseseisvusele ei». Prõlla omma nuu plakadi Tal’nan muusõumin.

    Ei tiiä, määndse kotusõ pääl ma ketin saisõ, Gorbatšovi plakat rõnna pääl ja Kogan sälä takan.

    Ütele inglüse mutikõsõlõ nakas’ Gorbatšovi tagaots miildümä. Tegi eski pilti.

    Küsse mu käest: «Kas ma inglist puhu?» Ütli: «Ne pani mõmm.» Täl oll’ üten tõlk. Tahtsõ väega tiidä, mis tüüd ma tii ja kes olõ.

    «Vaenõ koloosnik,» lassõ ma tälle tõlki. Tuuga tei suurõ via. Koloosielust oll’ tä väega huvitõt.

    Ketin saismisõ aig sai läbi, ma naksi uma auto poolõ minemä. Inglüse muti sai mu inne kätte, ku ma jõudsõ jalga laskõ.

    Timä oll’ määndsegi aolehe kiräsaatja ja tahtsõ väega teedä tuust koloosielust. Kuis tuu kõik algusõ sai.

    Illus aig oll’, naksi ma pääle. Kõik oll’ meil ütine: eläjä, massina, naasõ... Rahvas tahtsõ väega koloosi astu. Eski järekõrran tull’ saista. Rikkamba, nuu kulagu saadõti Tsiberide, et vaesõmbil ruumi olõssi.

    Magasimi üten suurõn sängün, õdagu tõmmati traktoriga tekk pääle ja hummugu jälki maaha. Kar’anaasõ valõti inne teki ala minekit odööriga «Õdagu Moskva lähkün» üle, et nä lehmäsitast ei haisasi.

    Kobisit sääl teki all mõnõ näüdsigu kõrvalõ. Ku tuu olõ õs nõun – kas pää valut’ vai oll’ mõni muu hädä –, ronisit edesi tuu mano, kiä vasta es punni.

    «A latsõ, mis tulli, kes nuidõga kammand’?» uursõ muti. «Latsõ kasvatõdi esäkese Stalini pääväkese all tulõvigu kommunismi ehitäjäs.»

    «Ku suurõ teil viläsaagi ja määndse lõikusõ kao olli?» läts’ muti majandusõ pääle üle. «Mis lõikusõ kao? Nii pall’u ku keväjä külbsemi, nii pall’u sügüse lõiksimi, kaoma es lää midägi,» kostsõ ma kipõlt.

    «Pall’u teil lehmä piimä andsõva?» tundsõ muti huvvi. «Lehmä olli meil piimä nii täüs, et nüsmise aos nõstõti nä kapluga lae ala, esi nä pistü tulla es jõvva.»

    Hää, et tä es küsü, ku suur tuu piimätoodang oll’ kah. Tedä huvit’ hoobis, pall’u mi palka saimi. «Palka saimi mi kõvastõ, eski ülearvu pall’u. Ku puuti minekiga ildas jäit, oll’ puut tühäs ostõtu.»

    «No ku teil nii hää elu oll’, miä ti nüüt tan ketin saisati?» «Kae muti,» ütli ma, «Ku ütte ideloogiat sullõ pääväst päivä päähä tambitas, sis lõpus pestäs tuu ideloogia tagaotsa, säältkaudu visatas kõik sitt vällä.»

    «Ti, eestläse, olõti vabahusõ nimel valmis kardokakuuri süümä,» es jätä muti perrä. «A midä ti naidõ kardokidõga tiiti?»

    «Õigõ jah, mis mi teemi,» kratsõ ma kukrut. «Loomulikult viskami minemä.»

    Tõlk hoitsõ vaivalt naaru tagasi. Lõpus muti tugi hinnäst mu ola pääle, võtsõ mu käe ja kõdit’ õrnalt peopessä. «Ma olõs ka väega tahtnu sääl teki all olla,» sosist’ tä mullõ kõrva.

    «No muti, sääl olõs sa külh kuiva pääle jäänü,» tahtsõ ma üteldä. Tõlk ei olõs kimmäle tuud ümbre pandnu. Muti võtsõ mu aadrõssi ja lubas’ kirota.

    Mõnõ kuu peräst sai ma Inglüsmaalt paksu kirä. Kirä sihen oll’ määndsegi provintsi aoleht.

    Edimädse küle pääl mu pilt säält Balti ketist ja lehekületäüs juttu. Inglüse kiilt ma es mõista, nii jäigi tiidmäldä, mis sääl kirutõt oll’.

    Mõnõ aasta peräst tull’ meil sõalinõ oppus ameeriklaisiga. Üts naistõrahvas oll’ tõlgis. Ma võtsõ tuu aolehe üten ja lasi täl är tõlki, ku «lahingu vaheaig» tull’.

    Tä visas’ aolehele silmä pääle, naarust kõvvõr. «No miis, olõt sa kah nal’atila,» ütel’ tä ja lubasi är tõlki, ku aigu saa. Mis nal’atila: ega ma midägi es võlsi, tuud kõikõ tuukõrd rahvas kõnõl’.

    Kah’u, et läts’ meelest inglüse mutikõsõlõ laulda:

    Oh ma vaenõ
    Vinnemaa kolhoosnik,
    täie täüs ja ilma püksäldä.
    Võtas naasõ,
    et saas kohvipiimä,
    lehmä ma ei jõvva pidädä.

    Tuukõrd mi laulsõmi nii. Kah’us tuun telgin, kon tõlk elli, oll’ kõrrapidäjä aho ala tulõ tegemises vana aolehe är palutanu. Jäigi mul tiidmäldä, mis sääl kirän oll’.

    Prisko Mart
    Toku, Urvastõ khk
     
    Vahtsõ ao asi vana inemise käen
     
    Mul om tsill’okõnõ mobla, tuu kõgõ lihtsämb ja odavamb, et saasi hädälidse as’a kõrda aia, mõnõ sõna tühjä juttu ka päälekauba.

    Ütspäiv tull’ miilde, et mu hääl tutval Mail om sünnüpäiv. Mõtli helistä ja õnnõ suuvi. Telehvon näüdäs’, et Mai om mullõ esi helistänü. Küsse perrä – ei olõ! Ka tõsõ taolidsõ nimega tutva (Maia, Maimu) ei olõvat helistänü. Kül mõtli ja mõistati.

    Ja mis nuuri abiga lõpus vällä tull’? Tuu helistäjä oll’ hoobis kuupäiv – parajalõ oll’ mai(kuu).

    No es olõ ma kunagi taibanu kuupäivä telehvonist kaia, vanast kaeti õks kallendrist. Hää viil, et nii rikas ei olõ, et kõrraga nutitelehvoni olõs ostnu. Säänest «nutti», mis tuu imevidinäga toimõ tulõssi, jo hindäl ei olõ, nigu seost luust vällä tull’.

    A mullõ helistäs nüüt August! Egä päiv. Aituma timäle meelenpidämise iist.

    Juhmi Juula
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Lämmind tulõ lähkün hoita!

    1950. aastidõ lõpun käve Roosisaarõ päält Võro rajooni lehe toimõndustõ tüüle Urbaniku Leida.

    Suvõl ai joba hummogu varra pääväpaistõ tarõ kuumas. Leida elli ütsindä ja tohkõrd’ tarõn aloskleidin – kombinee sälän. Tä oll’ põlluaokiränik ja tuu päiv oll’ suurõmb nõvvopidämine tulõman.

    Inne kotost vällätulõkit otsust’ Leida suvõpaltu sälgä panda. Kuunolõk või vinnümä naada, ilmgi või tuu aoga pöördä, peräkõrd tulõ piksetki.

    Ku Leida liina toimõndusõmajja jõudsõ, oll’ sääl kats timä tüükaaslast, meesterahvast joba iin. Leida visas’ paltu säläst ja tarõn jäi imelikult vaiksõs. Sis küsse üts miihist värisevä helüga: «Kas sa niimuudu mõtlõtki kuunolõkilõ minnä?»

    «Ja mis mul hädä piäs olõma?» tsähväs’ Leida nipsakalõ vasta. Tä naas’ pleiätsit teritämä. Pleiädsipurru pudõsi üskä... Ja sis Leida röögät’...

    Kuunolõkilõ läts’ Leida paltuga. Naasõ olli sitsikleiten vai kergide pluusõdõ ja undrukidõga. Mehe olli kah kergembält rõivil, mõni ütsik oll’ tulnu ülikunnaga. Leidat kaeti, silmä suurõ pään.

    Pääle kuunolõki lõppu küsse tutva brikatiir, kas säändse ilmaga pall’o lämmi ei olõ kah. «Lämmind tulõ iks lähkün hoita! Ku talvõl om 30 kraati külmä, sis hää karmanist võtta!» oll’ aokiränigul vastus olõman.
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin