| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Kaalukoda ja muu sääne | | | Talupoig PULGA JAAN arvustas hainakuu keskpaigan Ruusal mängitüt suvist tiatritükkü.
Kõrd apteegikaaluga kaalutas
su varjatut hüvvä ja halva.
Rahmani Jani näütemäng «Kaalukoda» om täämbädses jo püüne päält läbi joosnu. (Tuud tulõgi mõista õkvadsõn tähendüsen, kuna noorõ karjanaasõ lasiva kõikaig joosuga, nika ku üts tull’ peräotsan ratastoolin.)
Kuna tuu kaalukua kujundi lasi ma paar aastat tagasi valla, sis tahtnu ka sõna sekkä üldä.
Kaalukoda oll’ Vinne aigu üts igäveste kimmäs ehitüs, kon kaalmist toimõndõdi kaunis harva.
Kaalmisõst es olõ kiäki huvitõt, eriti jõusöödävidäjä, aga arvada, et ka jõusöödätehasõ ülembä. Kõrd oll’ kaalukoda näide jaos ülearu lühkü, kõrd ülearu matal jne.
Mis sääl nõukaaost kõnõlda, põrõlt pitiv asi niisama edesi minemä, kon kaalukua viil alalõ.
Kõgõ muu jaos oll’ kaalukoda väega hää: saksa E-tüüpi niiduki muialõ sisse es mahuki ja kohaliku kombõ perrä sai kaalukuan päält pitu tütrikõ käest musu. Ja millegiperäst es olõ kaalukuan parmõ, ei siibuga ega ilma. Midä ütest huunõst viil tahta?!
Ma ütli uman jutukõsõn «Häste lätt» vällä, et kaalukoda om kotus, kon tõisilõ inemiisile hääd tetä – umbõs nigu kerik, aga sääl ei toimõndõda ainult vaimliisi asju, kuigi võinu ka noid.
Rahmani Jan paistu arvavat, et ehitüs esi ei olõki tähtsä. Õnnõs olli Ruusa komejandi tõist miilt ja ehitüs oll’ tävveste olõman, soliidsõlt laonu ja paistu kah, et ai mitund asja. Üts remondimiis kammand’ sääl ja nii mõnigi paarikõnõ käve säält läbi.
Edimält paistu mullõ, et tekst lätt suurõlt jaolt kaotsi, kuna tüüküa hoovin määnestki hääd akustikat ei olõ ja tuul puhksõ kah.
Õigõ varsti sai ma arru, et mis tuud teksti ülepää vaia om, Karjanaisi lõhvõrdamine jo niigi teedä mis tekstiga. Ja näide tülü, tuu om eesti rahva jaos kaotsi lännü folkloor, millen (kaotsiminekin) ma süüdistä päämiselt esihinnäst. Igatahes tuust tüküst arru saamisõs ei piäki üttegi sõnna kuuldma.
Päätegeläne oll’ tükün Vinläne. Miis mõistsõ naisilõ miiltmüüdä olla, tandsõ näidega ja laul’ ilusiid vinne laulõ. Ilustõ laul’, väega ilustõ. Näidel’ viil ilusampa.
Lõpupoolõ, ku elu tälle tagapuult näüdäs’, kattõ näo päält nigu nõiaväel elumehe irvitüs ja asõmalõ tull’ murõ, ahastus ja muu sääne. Võit üldä: elu tekk’ Vinläsest Inemise. Tuu näo peräst and’ rahvas tälle kõik innembä tett tsiatembu andis.
Mi siin tiisemi, et Noorõ Taisto om oopõrilaulja, aga et päälekauba nii hää draamanäütlejä, tuu oll’ (vähembält mullõ) uudis. Tundus, et Vanemuisen ei kehti tuu, et oopõrilaulja tänitäs kurja näoga ja ilusa helüga ummi tundiid vällä.
Piät tunnistama, et ega naispääosalisõ (Kallas Kaari) näomuutusõ Noorõ Taisto umilõ suurt alla es jää.
Lõpun istõ pingi pääl elul vändsütet, aga umõhta eluga toimõ tullu Tüüinemine. Timä kunaginõ kavaliir, kelle käest tä oksjonil nüssipingi hingehinna iist är krabasi, istõ ohmu näoga kõrval, nigu olõs puuga pähä saanu. Ma ei olõ peris kimmäs, kas tuu nägu pidigi sääne olõma, aga sääl om mõtlõmisõ kotus.
Ankõ kõik harrastusnäütlejä mullõ andis, ku ma seenimaani näid kaemisväärses ei olõ pidänü.
«Kaalukoda» tõmmas’ mul etendüse lõpun kõri nii kinni, et kolmandal pääväl sai kõrraligult neelätädä.
Ma olõ alati ülnü: kunstõ mant ei tasu otsi suuri tarkuisi, otsi tulõ tundiid. «Kaalukuan» pakuti näid peris mitma inemise jagu, nii et asi läts’ õigõlõ kotussõlõ.
Mu süä jukõrd’ mai lõpust saani. Päält näütemängu läts’ asi nigu inämb-vähämb normi. Kardioloogi järjekõrd om viil 21. augustil, näütemängu piledihind inämb-vähämb arsti visiiditasuga võrdnõ. Nii et arvõstagõ egäüts esi. | | | | Päätegeläne Vinläne (näütemängun Seldsimiis, mäng Noorõ Taisto) mõistsõ naisilõ miiltmüüdä olla.
Harju Ülle pilt | | | Vabaõhuetendüs «Kaalukoda»
Mängiti 10.–15.07.2014 Räpinä kihlkunnan Ruusal tüükua hoovin
Autor Rahmani Jan
Lavastaja Hansingu Meelis
Kunstnik Vanhaneni Riina
Grimm Kottise Ane
Mängsevä Põlva maakunna harrastusnäütlejä, külälisnäütlejä Noorõ Taisto. |
|
|
|
