| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Juhtkiri: Olõ-i taa suvi viil läbi! | | | Jah, vaivalidsõlt timä tull’, a kimmäle või üteldä, et timahava tä siski tull’. Suvi, ma mõtlõ. Kiholaisilõ ja muilõ satikilõ om külm suvõ alostus kehväste mõonu, näid piaaigu ei olõki, a meile, inemiisile, tunnus tuu õnnõ hää: piä-i hinnäst nii pall’o kratsma. Miä tetä, inemine om joba kõrd nii laisk, et esiki kratsi hinnäst ei viisi.
A ku om suvi, sis omma ka kõiksugumadsõ suvõüritüse, kohe kimmähe minnä tulõ. Ja naid om iin viil hulga, nii et olõ-i taa suvi viil läbi, kuigi jo põimukuu pääle nakkas.
Suurõtiimuusõum Varbusõl om seo aasta ette võtnu üte põnõva tükü: mängitäs tiatrit pallidõ jalguga Tõnissoni vai sis Vaga Vend Vahindra elost. Mul om hää miil, et saami Vanal Võromaal nätä jälleki Võrolt peri lavastaja Tubina Taago tüüd. Timä lavastõdu tükü omma iks olnu säändse, miä mõtlõma pandva. Ja Vend Vahindra om Eesti aoluun väega põnnõv kuju, kinkä tegemiisist iks inämb teedä tahtnu. Taad tükkü olõ terve suvõ uutnu ja looda, et saa kaema minnä.
Kotussit, kohe kimmähe minnä, om tõisigi. Seto kuningriigi päiv tulõ Mikitämäel, tuust rahvamöllüst es tahtnu kuigi ilma jäiä. Muidogi tulõ viil Osulan Kaika suvõülikuul, kohe herksämbä võrokõsõ iks kokko omma tulnu. Ja savvusanna nätäl Haanimaal... Jah, olõs õnnõ jõudu olla mitmõl puul kõrraga.
Rahmani Jan |
|
|
|
