| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Piksega karpõ jahtmah | | | Otsa Kallõv
Nii kümme aastat tagasi tull’ pääliina miis Wuudi mullõ ja sõbramehele Zerolõ hummogu varra – 3.30 aigu – Võrro perrä. Sõidimi sõs Vahtsõhe-Kuustõhe kalla püüdmä. Sääl om kats ülessulutut järve.
Mi es tiiäki tuukõrd viil, et sääl eläse SUURÕ karbi.
Nuu karbi olli Vinne aigu sinnä sisse lastu ja olliva sõs joba 10–12 kg kaaldva volaski. (Eelmäne päiv oll’ Wuudil määnegi perädü SUUR elläi õngõ otsast konksi ärki veenü. Timä mõtõl’, et tuu oll’ linas (selle et sääl oll’ üts umbõs paarikilodsõ linna raibõ vii seen).
Lõuna paiku nakas’ piksepilvi luuma ja müristämä. Wuudi läts’ inne pikset ärki massinahe magama õnne.
A kos sis karbi naksi nigu delfiini hinnäst vällä pildma! Ütli Zerolõ, et aja pääliina herr üles, a tuu es julgu ja ma pidi esi unõkoti üles raputama.
Naksimi sõs edesi püüdmä. Karbi tõmbsi Wuudil mitu konksi sirgõs. Mul tõmmas’ üts karp kuvvõmeetridse õngõlati poolõs. Läts’ kõgõ tamiili ja poolõ õngõga järve poolõ minemä – niitse nigu vikatiga vesikuppõ umbõs 100 miitret.
Ku sõs pikne ja vihm pää kotsilõ jõudsõ, naksi kõik nuu päält kümnekilodsõ karbi hinnäst jälki vii seest vällä pildma. Ma olõ-i inne tuud ega perän kah säänest asja nii pall’oviisi nännü.
Tuu päiv mi es saaki üttegi karpi kätte. Mõnõ ahunapoja ja säre õnnõ saimi. Mul läts’ üts umbõs katõkilonõ linas är kah viil.
A tastsamast Vahtsõst-Kuustõst saadi mõnõ aastaga tagasi kätte Eesti rekord-karp, kaaldsõ 18,5 kg! Püüdjäs oll’ Orava-nimeline Tilsi miis.
Tuu karp võtt’ katõ mehe õngõ (edimält niildse üte söödä alla ja sõs tõõsõ). Nii et kats miist tõmbsi Eesti rekordi üten vällä.
Üts tõnõ kõrd kävemi viil üte Rakvere kalamehega sääl, a karpi meil inämb otsa es tulõki. Karp om väega kavval kala – kutsutas «vete repän». Loi koskilt, et karbil om 300 kõrda parõmb nõna ku inemisel. Nüüt olõ-i saanu sinnä inämb mitu aastat minnä. | | | | Nali piät naarma, a mitte ikma ajama | | | Mu esä sündü ja kasvi Varstu külän Ritsikä talun. Tä oll’ perre kõgõ noorõmb lats. Tuukõrd oll’ sääne säädüs, et ku lats jõudsõ kar’avitsa peon hoita ja inämb lammast es pelgä, tull’ mugu kar’atii jalgu ala võtta.
Nii oll’ lugu ka mu esä Eediga. Ütsainumanõ murõ oll’, et tuulidsõ ja vihmadsõ ilmaga es olõ midägi päähä panda.
Viimätsen hädän löüti, et kõlbas ka vanõmba vele tsilindri (eesti keelen kõvakübar ehk oktoober). Õnnõtusõs oll’ tuu nii suur, et vaiu kõik aig kõrvu pääle, nii et silmä es paistu vällägi.
Vaenõ poiskõnõ kannat’ kõik suvi, a ütskõrd sügüse, ku naabrimiis juttu ajama tull’, kaivas’ umma hätä toolõ. Naabrimiis oll’ poiskõsõlõ tassakõistõ ütelnü, et panõ tsilindri üüses suurõtii pääle, kül sõs näet, mis saa.
Ja nii oll’gi: hummogu es olõ tuud uhkõt pääkatõt inämb koskil! Ei tiiä, kas avit’ mõni tiikäüjä, tuusama naabrimiis vai vanajummal esi.
A hullõmb ku kar’ankäümine olli vanõmba vele Ruudi tettü nal’a.
Ütskõrd kuuma pääväga oll’ vana suur esäne kassivolask trepi kõrval maganu.
Ruudi oll’ ütelnü, et näet, ku kuum kassil om. Et tä tahtnu kah ojja ujuma minnä, a tä ei mõista jo kõnõlda, et tuud üteldä.
Ruudi oll’ opanu, et tulõ kass kotti panda ja oja veeren kotist vette rapuda. Eedi litsnu õkva kassi vette viimä, a tulõmis olli poisikõsõ katskikraabidu käe ja põsk.
Ruudi oll’ tuudaigu joba iän, ku oll’ aig tütrikkõ vahti. Ütskõrd oll’ tulnu küllä naabripoiss Jaan. Et Eedi tahtsõ kah hirmsalõ päält kullõlda, midä noorõmehe kõnõlõsõ, tull’ tä kohegi är sokuta.
Ruudi oll’ andnu poisi kätte krooni ja opanu, et minku ruttu apteeki ja ostku jänesesarvõ suula, ülejäänü raha või tä hindäle jättä.
Mis tuu kats kilomiitret poisil sõs apteeki juuskõ um! Ütelnü selgele uma soovi. Apteekri küsünü: «Kas sa, poja, tiiät, kas jänessel sarvi um?» Latsõl es jää muud üle ku häbüga kodu minnä.
Kõgõ jällemb «nali» oll’ tuu, ku Ruudi seletänü, et lehmä tahtva kar’a man igävüsest tandsi, a näil olõ-i muusikat.
Tä näüdänü sõs puhma seen väikeist hüürläsepessä, käsknü tuu nõnaräti sisse peiu pistä ja lehmäle kõrva panda.
Tõsõl hummukul nii juhtugi. «Muusikat» saanu lehm oll’ hanna sälgä nõstnu ja kihutanu suu pääle, säält Mustajõõ viirde, tõsõ lehmä takan, poiskõnõ ikkõn kodu. Lehmi oll’ takan otsitu ilmadu aig, kats viimäst löütü Vaidva veerest.
Vanast oll’ üteldü, et hää nali om rohkõmb ku sada väikeist vähkä. A kas Ruudi tettü nall’a üttegi vähkä väärt olli, tuu um mu meelest väega kahtlanõ.
Kindma Maimu | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Vasta üüd kardokit kuurma
Noorõ sugulasõ elli hulgani suurõ tii veeren erämajan, vanatädi Emma näide lähkün ütsindä hoovimajan. Sisse oll’ säetü sääne kõrd, et õdagu käüdäs Emma mant läbi ja küstäs, kas täl om midägi vaia. Tuu oll’ hariligult perre poiskõisi ülesannõ. A suvõl jo kavva valgõ, tõõnõkõrd jäi küsümine ilda pääle.
Ütskõrd, ku välän joba hämäräs oll’ lännü, läts’ poiskõnõ Emma tarrõ. Vanatädi istõ sängüveere pääl. Poiskõsõ küsümise pääle kohmas’ mutikõnõ, et olõ-i tälle inämb midägi vaia. Ütel’ viil midägi, mille poiskõnõ koton vanõmbilõ kipõlt ette kand’: «Vanatädi ütel’, et tä nakkas kardokit kuurma.»
«Vasta üüd kardokit kuurma?!» pand’ imä sõnomituuja juttu imes, a rohkõmb es ütle midägi. Vanainemise asi, und ei olõ...
Es saaki imä pikembält märgota, ku uss läts’ vallalõ ja pahanõ vanatädi astsõ tarrõ.
«Ma ütli poiskõsõlõ jo selge sõnaga, et ma nakka kuulma. A kiäki es tulõ minno kaema,» nuumsõ Emma-tädi umast meelest huulmalda sugulaisi. |
|
|
|
