| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Luudus koton | | | Poig võtsõ kolm nädälit tagasi kassipoja ja tuust pääle ei olõ ma maada saanu. Üüse kõsist’ sängü all. Ku uni tulõma naas’, hüpäti mullõ kolm kõrda sälgä. Kellä nelä aigu julgsi varbast liiguta ja lüüdi hamba sisse, kell 6 hüpäti päähä. Kell 7 käve köögin trall ja ku ma puul katõssa üles tulli ja puutri taadõ istsõ, ronisi tä mu kõrvalõ ja jäi magama.
Tõi kanniga liitri vett ja vali tälle päähä. No istus telegalavva all ja lakk hinnäst. Juvva ma tälle ei panõ, ku tä kõik tuu liitri hindä päält är lakk, sis piäs joogihädä kistutõt olõma.
Luudus mõtlõs, et timä om umbõlõ tark. Vinne aigu saimi luudusõga toimõ. Kõik jõõ kaibsõmi õgvas, sulgsõmi üles, Kaspia mere lasimi viikanalit piten põllu pääle, nii et tä om seonimaani poolõldõ är kuionu. Teimi tuumakatsit, lasimi tsolki jõkkõ. Luudus oll’ alandlik. Õnnõ haisas’ tassa ja es nakka vasta. No seo väiku kassitatt mõtlõs, et saa inemisele vasta.
Ma tahasi täl muna maaha võtta, a ma ei tiiä, kas tä om imäne vai esäne. Kooni tuu selges saa, tulõ tõisi võimaluisi pruuvi. Parhilla ma käü tarrõ pite ja ei lasõ täl maada. Kasvai kolm nädälit käü, kaemi, kes inne väsümisest kokko satas.
Tä om sääne musta-pruuni-valgõtkirja. Ku saasi tõsõ samasugudsõ. Ku kellelgi om, umbõs poolõtõsõ kuunõ, sõs ma võtassi, ku sama vana levvässi.
Mu jalanummõr om 44. Üts kuu aigu piät viil kasvatama, sis saa näist lämmä sussi tetä. Ega sääl pall’o ei olõ tetä – kõtt lahki ja jalga toppi. Sis nä löövä täpsele sama pall’o trantalit ku ma lüü. Nii et ku näeti säänest ands’akut kassipoiga, säänest värvi nigu lehm olõs kilekoti vällä sitnu, sis ma või olla olõ huvitõt.
A seeni ma kasvata tedä. Midä suurõmb kass, tuud suurõmb suss. Ma opi tedä armastama. Seo ei olõ sukugi kerge, selle et tä ei lasõ mul maada.
A ma ei vihka tedä kah, nimme ei vihka, moido olõs ma luudusõga ütesugunõ. A ma olõ suurõmb, kõvva suurõmb... Kassist suurõmb. Kass om mu koton luudusõ iist. Suursaadik. Vai ütskõik, väikusaadik, a muna läävä maaha. Ku tä esäne om, seo om luudusõlõ selgele arvo saia nuut.
Kae, a no lörpse hinnäst kuivas lakkõn vett täüs ja nakas’ nurrama. Vast tahtsõ juvva? Kai, viikauss oll’ jah köögin tühi. Kass om maru õnnõligu näoga.
Määnegi luudusõmiis, kas Turovski vai Zelnin vai määnegi tõnõ, ütel’, et luudus kõnõlõs märke keelen. A inemine ei saa arvo, inemine om luudusõst kõvastõ edesi joudnu. Maa pääl om niimuudu, et nõrgõmb koolõs vällä. Et kõvõmbilõ ruumi tetä. Niimuudu. |
|
|
|
