| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Mustlasõ ant rohi | | | Kasaritsa Maali
Üts lugu, midä vanaimä mullõ – tuukõrd väikulõ tsirdsukõsõlõ – mitmit kõrdu kõnõl’, juhtu haigõmajan.
Pääle ütte lõikust, miä olõmisõ rassõs ja meele esierälidselt kurvas ja murõligus tekk’, pikut’ vanaimä uman sängün ja uutsõ Liiva-Piitret.
A haigõmaja palatit pite kõndsõ mustlanõ. Timä oll’ sääl kah iks määndsegi haigusõ peräst, haigõmajarõiva olliva tõsõl sälän olnu.
Kõndsõ sääl sõs haigidõ sänge vahet ja tahtsõ egäle mugu ette kuuluta, veidü tiini tahtsõ tä iks tuu iist kah.
Ku mustlasõmamma mu vanaimä palatihe jõudsõ ja kõigil kätt tahtsõ kaia, ai vanaimä sõra vasta, et timä taha ei midägi kuulda, viil vähämb tuu võlsi iist massa.
Külh oll’ tuu mustlanõ meelütänü: no mis tulõman, tuud iks teedä tahat, anna käsi, ma kae perrä.
Vanaimä peläs’ mustlaisi ja ai tuud mustlasõmammat minemä: midä sa inämb seletät, ma tiiä esiki, mis minnu uut. «Koolõ nigunii, pästä ei olõ inämb midägi, tohtri esi ütel’,» oll’ vanaimä ikma naatõn seletänü.
Kauplõminõ lõppi tuuga, et mustlasõmamma rehäs’ käega ja ütel’: «Ma tahaki ei su kätt kaia ja su rahha ma kah ei taha. A ikkõ olõ õi sul külh midägi, sa elät 84aastadsõs!»
Vanaimäl oll’ vähki innembält jo katõl kõrral lõigatu, tuu mustlasõ ettekuulutusõ aignõ väidse all käümine oll’ kolmas kõrd.
Tartu haigõmaja oll’ tuuaig tälle ku kodo. Timäga olli kõiksugumadsõ proomi läbi tettü, esiki müürega palatin oll’ tedä kiiritet.
Pääle tuud viimäst lõikust oll’ tohtri umma naist kaema tulnulõ vanaesäle är ütelnü, et nätäl vast jääs tä naasõl ellä, nä ei saa inämb avita. Vanaimäle antuisi päivi oll’ sinnämaani 50 aastaga jagu täüs saanu.
Vanaesä oll’ tuukõrd latsilõgi suurõst murõst kõnõlnu, kolm last, üts noist mu esä, pidivä pia imäga hüväste jätmises valmi olõma.
Ummõtõgi juhtu nii, et päävä lätsivä ja aastak, tõnõ ja kolmaski saiva üle eletüs, vanaimä matussit es tulõki. Hoobis vanaesä oll’ edimäne Liiva-Piitre mano minejä.
Ku ma noid haigõmaja- ja mustlasõ ettekuulutusõ juttõ kullõldõn uma vanaimä tarõn istsõ, oll’ täl inämbältjaolt määnegi tervüsehädä man.
Niimuudu oll’gi, et mu esä rutas’ tohtrit kutsma ja rohopuuti, a vanaimä ravisi hinnäst esi mustlasõ ettekuulutusõjutuga. Mitut rassõt tervüsehätä tull’ täl viil noidõ kingitüisi aastidõ seen ravvi. Ku ma tedä ka suurõst pääst kaema lätsi, sai iks tervüse kotsilõ küsümise vastussõs, et mustlanõ ütel’ 84 tä viimätses vannusõs.
Urbõkuu säitsmendä päävä, uma katsakümne kolmanda sünnüpäävä jõudsõ tä ummõtõgi är uuta. Timä jutu perrä oll’gi tä tuu katsakümne neländä aasta sisse är elänü.
Paar kuud ildamba lehekuu lõpupäivil sai mu vanaimä jõud otsa. Oll’ timä, Tepo Matr’ona kõrd Liiva-Piitrega üten minnä. | | | | Soomõ saapa | | | 1990. aastidõ algusõh naksiva tulõma edimädse abipaki. Egä asotus sai midägi, jagamisõ pääle saiva aktivisti pantus.
Mu kolmõst latsõst oll’ üts joba korgõnkoolin ja kõik tiidsevä, et tä saa korgõmpa stippi. Ku sis sovhoostehnikumin nakati noid rõivit jagama, tetti määrüs, et egäüts saa üte perreliikmõ kotsilõ valli kolm asja. Mullõ tetti selges, et tudõngist tütär jääs mängust vällä.
Rõividõ jagamisõ saalin es tunnõ ma noid jagajit ärki: muido torõda inemise olli väega kalõ ja täpsä. Ma sai mõnõ kampsi ja dressi ja oll’gi norm täüs.
Läts’ paar päivä müüdä ja mu mano tull’ üts maalrinaanõ, kangli all jope hõlma käkit pikk illos Soomõ saabas.
Maalrinaanõ ütel’, et ku tuu piässi mullõ jalga pasma, sis masku ma üte saapa iist 25 kruuni är, tõsõ saapa toonu tä sis tõnõ päiv.
Ma es võta säänest kaupa vasta. Naanõ läts’ är. Tsipa ao peräst tull’ maalri miispuul – tõnõ samasugunõ saabas kangli all! Küsse kah saapa iist 25 kruuni, et hummõn tuu tõsõ…
Ma hoitsõ suu kinni ja lubasi esi, et tuu hummõn raha. Miis jätse saapa mullõ.
Järgmädse päävä lõuna aigu tulli nä katõkõistõ kõrraga. Olli umavaihõl selges saanu, et üts oll’ tõsõ takast saapa võtnu ja ummapääd tuud maaha ärimä lännü. No saiva kumbki uma raha ja ma sai saapa.
A mõnõ päävä peräst nõssi suur torm: ammõtnigu oll’ abipakkõ seest parõmbat kraami är käknü, nuu maalri olli tuu ärkäkidü kraami löüdnü ja sis tõmpsi viil umakõrda tõnõtõsõ takast...
No oll’ iks aig!
Raudkatsi Ene, võrokõnõ Kurõmaalt | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | «Peigmiis» prügükastist
Inneskidse suurõ sovhoosi keskusõn suurõn majan elli ka ütsik vanõmb meesterahvas. Tä lugi pall’o ja oll’ ülepää egän as’an tiidjä miis. A üts kiiks piät inemisel iks olõma. Tä kor’as’ vanna kraami.
No visatas ka häid asjo minemä. Tuu kraami vidi miis hindäle kodo. Külh tedä haeti tä hobi peräst, a api es olõ.
Elomajju man olli rian prügükasti. Üts hummok varra läts’ naistõrahvas prügükotiga kastõ mano, et sinnä kott visada.
Nigu tä kaasõ vallalõ tekk’, nii tsusas’ kastist pää vällä tuu kraamikorjaja miis ja ütel’ väega viisakalõ: «Tere hummogust!»
Naanõ visas’ prügükoti maaha ni padavai kodo tsukruvett larpma. Läts’ pall’o aigu, ku süä pesmise perrä jätt’.
Palanu uss´
1960. aastil sai nuur pere kortõri Võro liina Kreutzwaldi uulitsalõ. Maja oll’ vahtsõnõ, õnnõ paar aastat käügin olnu. Nuur pernaanõ pand’ imes, et ussõ pääl oll’ palamisõ jälg.
Naabri seledi, et inne oll’ kortõrin elänü suur elomiis, kinkalõ miildüsi viin ja naasõ.
Ütskõrd, ku elomiis jäl kõrtsist kodo tull’, es lövvä tä võtmit karmanist. A peio trehväs’ tikutops. Sis tull’ tälle mõtõ ussõ sisse mulk palota ja säält tarrõ ronni.
Tä kaksõ tikkõ ja vandsõ: uss’ es taha palama minnä. Kärsähais ja sõimaminõ tõi hulga inemiisi koridorri. Sis tsusas’ miis vahtsõst käe karmanni ja tõmmas’ vällä võtmõ. Pritsimiihi es olõ inämb vaia kutsu.
|
|
|
|
