| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Tondijuttõ surnuaiah | | | Nahkuri Liidia
Põlva khk
«Surnuaid – jah, tuu um sääne umbõ kotus, parõmb om, ku sinnä üüse ei lää, võit väega hirmu kuulda ja esiki nätä.» Nii arvas’ mi naabrivanaimä Liiso. A mõnikõrd omma ka hirmul suurõ silmä.
Ku ma nuur olli, elli ja tüüti tükk aigu Rõugõh. No sääl om kolm surnuaida lähkeseh – neläs viil ümbre kerigu.
Imä selet’, et tä nägi, kuis sääl kaitsõkraavõst välläpilludu luu valõndi ja noid oll’ väega pall’o. Tuu oll’ edimädse ilmasõa aigu.
A naabritädi Reene tull’ ütskõrd hoobis suurõ naaruga kodo ja selet’ tõisilõ, mis Nogopaloh juhtu.
Surnuaid om jo mõtsa seeh. Pall’o aastit tagasi oll’ mõts viil väikene ja matal. Reene selet’, kuis tä tutva poisi Rõugõ naisi hirmuti.
Nuu käve kolmõkõisi Nogoküllä talomiihile appi kardohkit võtma. Tii läts’ surnuaiast müüdä. Hummogu lätsi ja õdagu tulli tagasi Rõugõlõ.
Poisi peivä plaani, et teemi nall’a. Vasta õdagut lõiksiva paar-kolm puhma maa külest vallalõ, noilõ pikä nööri külge ja esi jäivä kohegi varjo naisi uutma.
Nuu tulliki suurõ jutuga. Poisi naksiva nüürega puhma liigutama. Üts tädikene tõisilõ: «Kaegõ, mis sääl om.» Tõsõ vasta: «Ah, olõ õi midägi.»
Äkki naksiva puhma kipõstõ liikma. Kats naist pandsõ hirmuga rüükmä ja pagõma. Kolmas jäi saisma ja nakas’ laulma «Jeruusalemm ja pühä taivaliin», a ku nägi, et tõsõ joba kavvõn olli, pand’ tuu kah pakku. Suur tolmupilv oll’ üllen, nigu lambakari läts’. Poissõl oll’ muidogi nall’a ku pall’o.
Vanal surnuaial juhtu sääne lugu, et üts nuurmiis kai kah, et tiis õigõ midägi.
Inne surnuaiapühhä tuul õdakul mõnigi säädse viil ilda umma havvaplatsi. Miis tegi kah hindä tondis – oll’ nigu hainaruga ja jalot’ surnuaida pite.
Üts tädikene nägi tuud ja virot’ tondilõ määndsegi suurõmba puurondiga. Tont sai väega haigõt ja nakas’ jalga takah vidämä. Tädikesel hää miil: «Kae, esiki tondil lei ma jala perrä!» A tont longas’ viil pikkä aigu perähki.
Jaanipeebu surnuaial oll’ järgmäne lugu. Sis peeti Võrol viil suuri laatõ ja laadulidsõ, kes kavvõst hobõsõga tulli, sõidi säält väega varra müüdä, et õigõs aos laatu jõuda.
Tuukõrd oll’ müüdäsõitjit esieränis pall’o. Üliopilasõ, kes olli Rõugõn suvitaman ja praktikal, kaiva kah, et teemi nall’a. Võti valgõ lina ülle, panni palava patareipirni suuhtõ ja sis jalotiva surnuaia värte lähkül ja keskmist tiid pite. Mõnigi laadulinõ püürdse hobõsõ ümbre ja kai, et minemä sai.
Mi naabripoiss Volli selet’ viil säändse juhusõ. Tä oll’ esi ka tuun kamban.
Julgõolõgi miihi piätüspaik oll’ tuukõrd Rõugõ apteegi pääl. Ütskõrd vasta õdagut otsusti mehe, et nä läävä õigõ Ruuga küllä kaema.
Tii läts’ surnuaiast müüdä. Jõudsõva surnuaia lähkühe, kaiva: surnuaia müürü pääl saisva valgõ kogo, kolm-neli tükkü, ja esiki liigutasõ. Mehe jäi saisma, kai ja hõiksi: minke är, mi lasõmi! Lasiki, a nuu tondi es tii vällägi, saisi edesi.
Mehe otsustiva, et läävä õigõ tagasi, mõtlõsõ, mis saa. Apteegi pääl võeti julgust mano, midä joba innegi oll’ võetu. Sis otsustõdi: kas mi mehe ei olõki – läämi tagasi, võtami inne surnuaida ütstõsõl käest kinni, sis om julgõmb.
Kõgõ julgõmb kõgõ iin, nii mintigi. Ku müürü ligi jõuti, kumbas’ edimäne valgõt koko ja hõigas’ kuradit.
Tull’ vällä, et surnuaial oll’ havvarantõ valõtu ja tühä paprõkoti olli pistü müürü pääle säetü.
Tükk aigu es tihka mehe tuust kõnõlda, a peräh tull’ iks jutus ja vällä. Rahvas sai naarda. | | | | Esi tulnu kingitüs | | | Oll’ üts illos suvõpäiv. Mu velel Tõnisõl oll’ sündümise päiv. Sündümise päivä peeti uman koton Navi külän moro pääl, selle et oll’ illos ilm.
Pido aigu linnas’ kõrraga aida ands’ak tsirk. Kirriv ku pühämuna.
Targõmba ütli, et taa um viirpapagoi, ja naari, et kae määne illos tsirk esi Tõnisõlõ sündümise päävä kingitüses tull’.
Tsirgukõnõ linnas’ õnnõ üte puu otsast tõsõ otsa ja es paistu sukugi õnnõlik. Mõtlimi, et taa tulõ õks kinni püüdä, muido saa vaesõkõnõ peris otsa.
Kutsmisõ pääle tä muidogi ligi es tulõ (ega tä pini ei olõ), a söögiga meelütämine avit’. Tsirgukõnõ tull’gi pingiotsa pääle terri süümä ja mi saimi ruttu tälle vanaimä kärbläsevar’o pääle panda. Tuu vari um sääne võrgust kupli, miä söögile pääle pandas.
Papagoi oll’ var’o all rahulik, kimmäle puurieloga harinu.
Ku pido läbi ja külälise lännü, naksimi mõtlõma, midä taa esi tulnu kingitüsega no pääle naada.
Mi, latsõ, tahtsõmi tedä muidogi hindäle jättä, a esä ütel’, et inne tulõ iks perrä kullõlda, vast kiäki ots tedä hirmsalõ takan. Ja nii oll’õgi.
Tull’ vällä, et tsirgukõnõ oll’ mu klassisõsaral puurist vällä päsnü ja vallalidsõst aknõst suurõ ilma pääle linnanu. No sai ümbrehulkja jälki kodo tagasi ja luul oll’ õnnõlik ots.
Timmi Talis
Parksepä keskkoolist | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Nuhevesi ja mehidse
Noorõl koolipreilil miildü hindäle nuhet pääle panda. A suvõl välän ollõn meelüt’ makõ hais mehilädse mano.
Miitsirgukõsõ või-olla arvssi, et taad hõngu lehvitäse lillikese. Nä lindli ja sumisi preili ümbre, mõni eski tsusas’ halusalõ. Perämädsen hädän rüüke koolipreili inemiisi appi.
Kuis asi edesi läts’, vot tuud es tiiä üldä ka miis, kink kodokandin sääne asi umal aol juhtu. |
|
|
|
