| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Ruitlasõ Olavi,
hallõ süämega miis | | | | |
| Parts tuu iks hädä kaala | | | Ütskõrd, ku ma Tarton elli, ütel’ üts illos tütärlats, et täl suvõkoton oll’ kats partsi. Repän vei üte minemä ja tõnõ, imäne, om no ütsindä ja väega kurb.
Ütel’ niimuudu, hallõ olõmisõga, oll’ esi kah kurb. Ma mõtli, et kae, üts parts võisi väega pall’o kurbust är võtta.
Järgmäne nädälivaihtus, ku Võrro imä mano sõidi, kõnõli pardsihätä. Imä ütel’, et Roosisaarõl Ohal om terve elämine partsõ täüs, minku ma küsügu üts hindäle. Ma pikält es mõtlõ, võti korvi näppu ja mõnõ ao peräst astsõ Oha värtest sisse.
Tõtõstõ, kõik kotussõ olli partsõ täüs. Perrerahvas näid es süü, maaha lüvvä es tihka, ja näil oll’ õnnõ hää miil, ku ma näide pardsiuputust üte tsirgu võrra veidembäs võti.
Panni korvi sisse haina, pardsi haina pääle ja kõgõ pääle köütse räti. Esäparts pidi hinnäst räti all üllen nigu laip ja mul oll’ sääne hää inemise tunnõ.
Mõtli, et ku ma imäpardsi ja ilosa tütärlatsõ kurbusõ är võta, tulõ säält pall’o rõõmu vasta. Mullõ kah. Äkki esiki... Nojah....
Tarto bussin naas’ parts korvi seen toimõndama. Kõgõpäält sitsõ läbi korvi mu püksü täüs, sis tahtsõ lindu minnä. Katõ käega hoitsõ kinni, terve Tarto tii. Inemise kai võitlust suuri silmiga hirmunult päält. Räti alt paistu, et tuu tegelinski sääl kõgõ ohutumb tegeläne ei olõ.
Jõudsõ täüssitutult ja surmani väsünült Tartohe. Vei tsirgu kodo, lasi elotarrõ vallalõ ja võti telefonitoro.
Parts tarvit’ vapa aigu niimuudu, et naas’ tarrõ otsast pääle täüs sitma. Ja ummi unikit lakja trampma.
Illos tütärlats pallõl’ mul partsi pääväkese hindä man hoita, a tuuga ma nõun es olõ.
Õkva sis astsõ mu sõbõr ussõst sisse ja ku olokõrraga kurssi sai, ütel’, et parts tulõ tütärlatsõlõ hoobis müvvä. Et om puulpäävä õdak ja meil ei olõ kõrtsiminekis rahha. Ma kokuti, et noh, illos tütärlats ja... Sõbõr oll’ kimmä meelega: kõrtsin omma kah ilosa tütärlatsõ.
Möimiki pardsi maaha! Hingehinna iist. Lätsimi kõrtsi ja sääl oll’gi ilosit tütärlatsi. Nigu halgõ riidan.
A parts oll’ üü otsa tütärlatsõ puul laamõndanu, kõik täüs sitnu, kõik as’a lavva päält maaha ajanu. Terve pere es saa hummoguni silmi kinni. Hummogu kõlist’ mullõ ärpahanu tütärlats ja ma sai kõrraligu koosa.
Mitmõ kuu peräst, talvõl, näi tuud tütärlast vahtsõst, küsse ümbre nuka, et kui lätt ja... kas imäparts sai umast kurvastusõst vallalõ.
Jah, oll’ saanu. Niimuudu, et nä olliva mõlõmba pardsi jõulus är söönü. Mul naas’ hirm. Kõndsõmi veidükese aigu kõrvuisi. Tütärlats võtt’ mul käest ja küsse, mis ma õdagu tii. A ma es tiiki midägi. Timäga! |
|
|
|
