Nummõr' 311
Piimäkuu 17. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Loetas kurõpessi
  • Uudissõ
     
  • Vana massina köütvä nuuri inemiisi
  •  
  • Vana maja pildivõistlus
  •  
  • Ubinidõ uutmisõ raamat latsilõ
  •  
  • Kiteti latsiaidu, kon opatas võro kiilt
  •  
  • Kolhoosijant Põlva vallan Lutsu külän
  •  
  • Teppo talo kontsõrdi
  • Märgotus
     
  • Tiksi Aigi: ku oppaja latsi sütütäs, tulõgi hää haridus
  •  
  • Kirä
  • Elo
     
  • Naha külä vägevä talopuu
  •  
  • Ummamuudu küündlekoda nõsõs nigu täht
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Kiilt piät iks kipõn mõistma
     
    Väljandu Ellen

    Mu eloaignõ leevätüü oll’ poodin. Pikä ao pääle juhtu kõkkõ – nii naaru ku ikku. A kõgõ edimäne mõtõlus kauplõmisõst om tsõdsõ kõnõld.

    Lännü saandi keskpaigan es masta kolhoositüü iist viil palka. Rassõ rabamisõ pääle arvõstõdi normipäivi iist mõni kotitäüs villä.

    Liinapoodõn anda es ilma iist, kopik pidi iks karmanin kõlisõma. Nii pall’o tulti kolhoosin vasta, et nuu, kinkal normipäävä tettü, võisõ kolhoosi massinaga Leningraati turgu sõita.

    Mu lell pidi mehitsit, ubinit oll’ küländ, kaup oll’ Neevaliinan hinnan. Kor’ati sis paras kamp kolhoosnikkõ veomassina pääle. Puldan iks tõmmati vihmavar’os pääle, läts’ sõidus.

    Lell oll’ kõva kaupmiis, tuukõrd läts’ tsõdsõ kah üten. Sõit oll’ nii rihit, et õdagu ilda olliva joba peräl, sis hummogu, ku hahetas, hää kauplõmisõga pääle naada.

    A suurõ liina värk, mehepoja vabahusõn vallalidsõ, vaia noid parõmbit õllõmarkõ pruumi. Hummok käen, vaia lavka valla tetä, lellä ei kohki.

    Ega tsõdsõ es pelgä, tä Võro turu pääl küländ kaubõlnu. Õnnõtusõs es mõista tä tuud rahvidõvaihõlist kiilt.
    Tä oll’ käünü koolin vanal Eesti aol, ku vinne kiilt inämb es opata, a veli oll’ vanõmb, tuu jõud’ tsaari aigu oppi, selle vinne kiil suun.

    Tsõdsõ oll’ kuraasi täüs, mõnd sõnna iks tiidse. Lõiksõ ubinajupi pruummisõ jaos vällä, joba nuu Leningraadi provva tulliva. Kaiva ubinit, maidsiva, küssevä: kakoi sort (määne sort)? Tsõdsõ rehmäs’ käega ni ütel’: odin tšort vsjo (üts kurat kõik)!

    Tsõdsõ kõnõl’: «Ma kai, et mis nuu provva naardva, mugu maitsva, ostva ja naardva. Sõs karas’ päähä, tuu tšort tähend’ vinne keelen jo kuradit. A ma es tii tõist näko, kiti iks edesi – odin tšort vsjo – ja mugu möi.» Ubinamüük läts’ nigu lutin, olõ es aigu nõnna pühki, tsõdsõl ubina inne tõisi otsan. Sis ilmu kipõn tsommin veli kah vällä, imeht’ viil, kuis sõsar kiilt mõistmada puhta vuugi tennü.

    Ku ma joba keskkoolin käve, sis noil «kuldsil kuvvõkümnendil» pidit koolioppusõ kõrval määndsegi tüü selges opma, nigu ehitäjä, treial vai kaupmiis. Ma käve kaubandusõklassin, keväjä oll’ ette nättü praktikaaig. Mullõ juhtu praktikakotusõs kängäpuut. Toona tüütivä sääl viil mõnõ eestiaolidsõ müüjä.

    Ütskõrd astsõ ussõst sisse kats vinne ohvitsiiri. Küssevä vanõmba müüjä käest vinne keelen juhatajat. Tuust sai tä arvu, raput’ pääd, et net.

    Sis ohvitsiir ütel’: stsjot naada. Müüjä kai, sis võtt’ leti päält kauba seest saapahar’a ja pakk’ ohvitseerilõ. Tuu raput’ pääd ja ütel’ kõvõmba helüga vahtsõst: stsjot naada. Müüjä pakk’ jälki harja. No vinne keelen tähend’ tuu stsjot arvõ kirotamist, saapahari oll’ stsjotka.

    Õnnõs tull’ ussõst juhatajaherr. Müüjäkene nakas’ viil kõnõlõma: ma ei tiiä, mis nä tahtva, ma paki külh saapaharja, es tahava. Juhataja kai tälle kur’a näoga pääle, kutsõ ohvtseeri taadõruumi. Perän tuu müüjä iks koosa sai.

    Mitmit aastit ildampa, ku ma raadiopoodin tüüti, tull’ meile vahtsõnõ nuur müüjäpreili. Väega viks ja viisakas oll’, õnnõ vinne kiil es olõ tä tugõvamb puul. No ütenkuun saimi häste toimõ.

    A ütskõrd läts’ niimuudu: meil kävevä iks terve Vinnemaa päält nuu inemise tehassist, kon noid pille kokko panti, komandeeringun, väiksit viku remontman. Tuukõrd kah tegi tehassõmiis uma tüü är, tahtsõ lõunalõ minnä.

    Inne vaia kässi mõskõ, küsse preili käest viisakalõ: gde u vas tualet (kon teil kemmerg om)? Mi puut oll’ külh suur ja tulli helkämist täüs, a viivärki olõ es seen. Joogivii tõimi kaost, koristajal oll’ põrmandu mõskmisõs kuus-säidse pangi vett saina veeren rian. Koristaja tull’ vasta õdagut, a päivä mõsimi sääl pangin puhta viiga kässi. Kats kempsu oll külh.

    Toolõ müüjäpreilile jõudsõ peräle tualeti sõna.Muidogi mi kemps es kanna säänest uhkõt nimme, nii tä ütel’gi küsümise pääle vasta: net, u nas tualeta net, u nas tolko vedro. Mis maakeeli sis om: ei, meil ei olõ kemmergut, meil om õnnõ pang. Tuu remondimiis kaenu noidõ pangõ pääle, sis müüjä pääle, visanu käega ni astnu ussõst vällä.

    Müüjäkene oll’ peräst viil õnnõdu, et timä soovit’ külh sääl pangin kässi mõskõ.

    A mi naari ku hobõsõ: sa pannit jo vinne mehe uskma, et mi sääl pangi pääl käümi nii as’al ku kässi mõskman.
     
    Kolm õhkamisõ märki
     
    Oll’ vast koski veidükese pääle 1960. aastat. Et tuukõrd oll’ hopõn viil hää sõiduriist, sõs külän oll’ kõgõ paar peret, kiä pidivä hobõst ja tuud sõs lainati põllutöies, haina vidämises, sitaveos ja ka veskil käümises.

    Tuusügüsene vili oll’ pessetü ja sannan är kuivatu ja uutsõ veskile minekit. Meil oll’ külän sääne ütsiküs jäänü miis nigu Kusta. Kusta egähummogunõ tsõõr oll’ piimätsõõr.

    Külä es olõ suur ja meier oll’ külä üten otsan. Hummogu võtsõ tä õgast talust karraga piimä pääle, vei Vurtsi meierile, uut’ nikani, ku piim oll’ läbi massinidõ aet, ja tõi lõssi tagasi. Tuud söödeti sõs põrsilõ vai vasikilõ. Pääle tuud võisõ tä minnä appi egäsugumaidsi töid tegemä. Võtt’ tä sõs mi puult viläkotikõsõ pääle ja naabrimutil Miilil kah. Nii tä veskile läts’, ma ei mäletä inämb, kas Sevelile vai Eomõisa manu.

    Tagasi tull’ tä vasta õdagut ja oll’ piso jopskin. Ka Kustalõ anti jahhu veskil käümise iist. Nõstsõmi uma jahukoti maaha ja et Kusta kottõ segi es ajanu, kirodi ma Miili kottõlõ timä nime pääle ja panni õgas juhus ka kolm hõikusmärki taadõ.

    Es lää kavva aigu müüdä, ku Miili oll’ joosuga mi puul ja nõudsõ seletüst, mille tä nime takan kolm õhkamisõ märki om, mis hädä tedä ähvärdäs.

    Seleti miä seleti, a edespite kai noidõ «õhkamisõ» märkega ette.

    Mõttusõ Kalev
    Rõugõ khk
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Eesti Posti vahtsõnõ nimi

    Eesti Post sai ildaaigu vagivahtsõ nime – Omniva. Ju sis vana eestikiilne inämb es kõlba.

    Üten perren arotõdi tuud nimevaihtusõ asja. Perreesäle es jää vahtsõnõ nimi miilde, tä ütel’ tuud mitu kõrda.

    Perren elli ka pernaasõ imä. Memmekene es kuulõ inämb häste ja es saa kah kõgõst arvu.

    «Mis sa mugu poon’atat, ütle ütskõrd är, kas om nii vai ei olõ!» sai täl väümiist kullõldõn viländ.

    Printsess põrot’ jalaga...

    Võrosuu pääl oll’ pall’o aastit tagasi kortinan väiku tütrega pere. Lats oll’ säetü välläminekis ilosalõ rõivilõ: puhvkäüssidega pluusõkõnõ ja tsäbrän satsõga prundsikõnõ, uhkidõ tottõga põlvigu ja pään suur leihv. Printsess mis printsess!

    Pernaanõ kasvat’ kannu, nuu tohkõrdi hoovi pääl ümbre. Ega latski paigan es saisa.

    Äkki põrot’ tsill’okõnõ printsess jalga kõvva vasta maad ja hõigas’: «Kulat! Jalg sai kanasitaga!»
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin