 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Harju Ülle,
päätoimõndaja | | | | |
| Juhtkiri: Võrokõsõ omma mõtsa- ja aiainemise | | | Ildaaigu tull’ jutus mõnõ vana inemise uutmada «ümbresündümine»: muido nii hädine vanaimäkene tell poodin käümises massina ussõ ette, a muutus kõrraga, ku mõtsa vai aida saa.
Vanaimäkese silmä löövä mõtsan helkämä ja tä vinnäs säält vällä nii pall’o marjo ja siini, et jakkus latsõlatsilõ terves talvõs.
Tarõn piät vanainemise jalgo iist kõik är kraamma, mille otsa kopõrda saa, a aian kepsutas taasama memm läbi mügrämütte ja korgõ haina, kopõrda-i kõrdagi.
No om uman aian ja mõtsan suur vägi seen. Taa vägi om haardnu ka noorõmbit inemiisi. Mõtsan hulkminõ ja uma aia luuminõ omma tähtsä mõotaja maalõ kolimisõ otsussõ man.
A sakõst kurtva liinast maalõ elämä tulnu inemise, et olõ-i saanu vanõmbidõ-vanavanõmbidõ käest kõiki tarkuisi, midä vaia lännü. Latsõn om külh suvõl maal vanaimä man oltu, a no vanaimä om esi kõik aiatüü är tennü, latsõlatsõ omma õnnõ pindre päält maaskit ja hernit söönü...
No õnnõs om meil Vanal Võromaal kõva Räpinä aianduskuul, miä tulõ appi, ku aia- vai mõtsatiidmiisist puudu jääs. Pall’o väke ja häid mõttit aianduskoolilõ 90. aastapääväs! |
|
|
|
