 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Pido jalulda mehe kängiga | | | Taa luu kõnõl’ mullõ Miku esi. Timä tütrel oll’ minevä suvi gümnaasiumi lõpõtaminõ Tarton.
Kolm aastat tagasi otsust’ Miku provva, et kimmämb om lats iks Tarto liina ku kodoliina Valka kuuli saata. Valgan või-olla jääs ullis, a hariduspääliinan Tarton säänest asja olla saa-i.
Hummogust pääle tull’ hinnäst säädi. Teedä värk, hapõn aia, püksi viiki, ülikunna pindsak har’aga puhasta, kängä viksi, lips otsi ja särk triiki.
Hiussõlõikaja vai, nigu Miku ütles, karvamari man sai eelmidsel pääväl är käütüs.
Mikul tull’ hinnäst kokko võtta, selle et tütär oll’ sõna pääle lugõnu ja ütelnü, et esä võisi üts päivgi aastan viisakas ja viks vällä nätä ja tohesi-i tütrele häpü tetä.
Hummogunõ julgusõpits oll’ är keeletü, odava habõnavii tarvitaminõ kah.
Miku provval läts’ hindä säädmisega viil rohkõmb aigu. Miku istsõ joba auton, ku provval viil lokirulli pään olliva. Tä kullõl’ uutõn Elmari raadiost vanna hääd laulu «Mees peab täpne olema…».
Jupi ao peräst tormas’ provva ilmadu parfüümipilvega rooli taadõ ja sõit läts’ Valgast Tarto poolõ. Inne pito oll’ vajja viil lillipoodist läbi minnä.
Poolõ tii pääl näkk’ Miku, et tä oll’ vana tarõsussi jalga jätnü, vahtsõ pidokängä olliva pääle viksmist pliidiveere pääle jäänü.
Kodo tagasi es olõ inämb aigu sõita. Mikul tull’ miilde, et timäl eläs Tarton unopoig Viljard.
Viljard oll’ ummi maahalõigatuisi jalguga joba kümme aastat ratastoolin olnu. Miku arvas’, et vast täl koton iks mõni paar kängi om.
Mälehtämise perrä oll’ näil ütesuur jalg. Miku rahusi ja lepüti kokko, et edimäne piätüs om Viljardi man.
Viljard oll’ koton ja Miku kõnõl’ umast äpärdüsest.
Viljard olõs hää meelega Mikut avita tahtnu. A tä oll’ joba ammu kõik uma kängä naabrimehele andnu.
Tull’ naabrimehele helistä ja küssü. Läts’ häste, Miku sai piaaigu vahtsõ pidokängä lainada.
Nii sai lõpupido peetüs, tütär jäi rahulõ ja provva lubasi taa luu aolehte saata.
Kübärä Merili
Kanepi khk | | | | Latsõsuu ei võlsi | | | Külänõvvukogu aol määräti kolhoosiperrile põllumajandusmass – massu ala panti kõik eläjä, mis majapidämisen olli. Eläjä loeti egä aasta üle. Lugõja käve sis külli piten.
Seo lugu oll’ juhtunu Kärgula külän Põldveri Rihardi majapidämisen. Peremiis Rihardit tarõn es olõ, tä tekk’ lõunast uinakut ja oll’ uma kübärä lavvaotsa pääle pandnu.
Pernaanõ Matilde võtt’ sis lugõja vasta ja ülelugõminõ naas’ pääle.
«Pall’u om lehmi?» küsse lugõja. «Üts». «Nuureläjit?» Matilde vasta: «Üts keväjäne vasik om, a vast ei panõki vaskat kirja, mi häötämi tä är, kasuma ei jätä!» Lugõja: «Piämi iks pandma, tahetas jo tiidä täpset arvu. No edesi, tsiku?» «Üts». «Lambit?» «Nuid om kah paar tükkü.» Lugõja küsse üle: «Kats tükkü?» Vastus oll’ «jah».
Tildel oll’ olnu nelä- vai viieaastanõ poig, tuu saisõ lavva otsan ja küündü üle lavvaotsa kaema. Poiskõnõ põrot’ tävve suuga: «Imä, meil om jo neli lammast!»
Matilde haard’ lavva päält mehe kübärä ja pand’ poiskõsõlõ matsti vasta pääd – kas sa piät suu!
Lugõjal es olõki vaia lauta minnä, lats’ ütel’ jo õigõ arvu är. Eks tuu lugõja kõnõl’ esi uma juhtumisõ vällä ja jutt läts’ külä pääle lakja.
Ku suurõmba eläjä anti õigõlõ üles, sis väikeisi tallõkõisiga taheti iks tagasi hoita. Vana lammas võisõ jo kolm poiga tuvva, massu ala lätsi kõik nigu vana lammaski.
Nüüt ei olõ sääl majapidämisen inämb vanna peremiist, ei pernaist. Pojast maamiist es saa, timä läts’ elämä Põlva liina.
Leoki Hilja
Osula, Urvastõ khk | | | | Võrust bussiga kodu | | | Mu esä sõsarapoig Uibo Olaf tüüt’ Võrun gaasianalüsaatoridõ tehasõn. Egä õdagu sõitsõ tä bussiga kodu Sännäle. Ütskõrd läts’ tä jälki bussi pääle, et kodu sõita. A kuna tä oll’ napsunõ, jäi magama ja es heräne inne, ku juht tä lõpp-piätüsen Mõnistõn üles ai.
Nüüt es olõ Olafil midägi muud ku jalaga astma naada. Ja kuna täl olli pikä habõna, sõs kiäki es usu tedä pääle ka võtta. Ütte elämiste oll’ tä ka tahtnu sisse saia, a ku nätti tä habõnit, lüüdi uss nõna iin pauguga kinni.
Kodu jõudsõ tä kunagi üüse. Ku imä küsse, kost tä nii ilda tulõ, jutust’ tä kõik är ja läts’ magama.
A imä oll’ vihanõ. Ku poig magasi, lõigas’ imä täl puul habõnat maaha. Poig tull’ hummogu üles ja nakas’ ruttu rõivilõ pandma, et jäl bussi pääle minnä.
Sõs imä kärät’: «Sa, kurat, kae kah, määne sa vällä näet!» Ja ku Olaf nägi hinnäst, hiitü tä ja nakas’ umma habõnat käärega silestämä. Imä ütel’, et ei massa juvva, ku pääd ei olõ.
Pleschi Aino
Rõugõ khk | | | | Üüpott ühikan (vai ull´ nali) | | | Taa luu kõnõl’ mullõ mu kadonu veli Heldur, ku tä 1950. aastidõ lõpun Tsiberist «ümbrekasvatusõlt» tagasi tull’, Võrro tuutmisbaasi tüüle ja Vilja ühikalõ elämä sai. Põratsõs um tuu vana maja – olõvat kunagi Võromõisa hobõsõtall olnu – ammu maaha lahotu.
Egätahes olõvat ütel poisil sünnüpäiv olnu ja kingitüses ostõti üüpott.
Sisse valõti putõl kõllakat värvi likööri ja sokolaadist meisterdedi «paksõmbat kraami» kah. Ütesõnaga – täüsmäng. (Põratsõl aol võisi üteldä «2 in 1».)
Edimäne pits võetigi potist, ülejäänü olõvat pantu «hällülatsõ» sängüveere ala nigu kõrd ja kohus.
Ku kõik pudõli, mis tuudi, ka är saiva juudus, tull’ hää uni.
Inne es kuulõ üles, ku koristaja-tädi kraamma tull’ ja kõva helüga tõrõlõma nakas’, et kas täämbä tüüpäiv ei olõki, et sängüst vällä ei saa, tarõ kah nigu tsiapesä segi.
Sis jäi silm sängüveere ala pidämä: «Või heldekene, mis taa viil um?!» Haardsõ poti, et ruttu vällä viiä, a üts miis jõudsõ ette: «Ooda no, tuu siiä!» Rabasi poti hindä kätte ja nakas’ üle veere rüüpämä...
No ei tiiä, mis näoga tuu tädikene külh sis oll’, midä mõtõlda võisõ vai kas täl sõna kah viil suust tull’.
Kolodinskaja Külli | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Seigelüse tiil kodo poolõ
Ütele Võro liina naistõrahvalõ miildü pur’ota. Tutvit topsisõpru oll’ täl egän liinakõsõ nukan. Kon õdak, sääl üümaja.
A mitte egä kõrd. Ku pido pikäle oll’ jäänü, tull’ pümmen kodo poolõ astma naada. Nii ka ütel ilosal lämmäl keväjäüül.
Tii vei läbi surnuaia. Oll’ väega pümme ja astjal olõk kah hämmär. Nii käänd’ pur’okil maadam tiiraa päält kõrvalõ ja sattõ värskilt kaivõtulõ hauda. Edimält es jaga tä är, mis juhtu. Ku arvu sai, pruumsõ mulgust vällä ronni. A tuu es taha kuigimuudu kõrda minnä.
Sis naas’ tä api hõikma. Es midägi – surnuaid rahvast täüs, a tiidä, et kiäki es saa inämb tulla. Naanõ lonksas’ küläst üten võetust pudõlist kimmä punnsuutävve ja naas’ vahtsõst huikma: «Tulkõ siiä, mul om viina kah!»
Keväjä naas’ jo varra valgõs minemä. Parajahe trehvsi liinan pido pääl olnu kats nuurmiist kodo minemä. Õkvatii vei näidki läbi surnuaia.
Nä jäi kullõma ja edimält es usu ummi kõrvu. No kes nii varra ja säändsen paigan viina pakk?!
Nuurmehe lätsi helü perrä ja jõudsõ vallalidsõ havvakotusõ mano, kon oll’ pulstunu vällänägemisega naistõrahvas. Putõl oll’ täl tõtõstõ peon. Nigu õigõ kavaleeri, anni nä naasõlõ käe ja tõmpsi tä vällä.
|
|
|
|
