 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Laada- ja turuaig lät ́s vallalõ – punt kauplõmisõ juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt | | | Reklaam um tähtsä!
1946. aasta keväjä läts’ mu sõsar Leida kotost Palomõtsa ja Räpomõtsa piiri pääl Võrolõ turu pääle rabarbriid müümä. Täl oll’ sõbranna Luisõ, kes tull’ kaema, kuis Leidal turu pääl lätt. Nimä tahtsõ kinno ka minnä, a rabarbrit oll’ peris veidü ostõt.
Luisõ tegi turu pääl tiiru ja tull’ Leida mano tagasi, murdsõ rabarbri külest tükükese, haugas’ ja nakas’ kõva helüga kitmä: «Või, Leida, ku hüä naa su rabarbri iks umma, ma olõ-i nii häid viil kostki saanu. Kae, et sa kõiki är ei müü, ma tulõ pia tagasi ja taha kah!»
Inemise kai, kon noid häid rabarbriid müvväs, ja naksi ostma. Pia sai Leida kaubast vallalõ ja oll’gi aig kinno minnä.
Olõ-i reklaam seo ilma aigu vällä mõtõld!
Sitsi Lehte, võrukõnõ Harjumaalt
Valgõ lambaliha
Kolhoosõ aigu käüti tihtsäle suurõ veomassinaga Leningradi turu pääle lihha müümä. Nii tsia- ku ka lambalihha, muidugi kolhoosi lihha.
Nii tull’gi aig, ku mehe lätsi jäl turgu. A üts miis oll’ võtnu ka uma liha üten, et liinan kolhoosi liha kõrval maaha müvvä.
Ku liha oll’ kõik leti pääle säet, oll’ tuu mehe «uma lamba liha» nii illos valgõ, a tõsõ liha tuu kõrval olli sinidse. Tuu mehe liha manu tull’ sääne saba, et täl es jakku kõigilõ.
Ku liha oll’ müüdü, läts’ kodu poolõ sõidus. No sõs võeti jo ka külmärohtu tii pääle üten. Ja ku pää oll’ joba küländ lämmi, nakas’ tuu miis, kellel tuu uma liha oll’, kõvastõ naarma ja ütel’: «Tuu es olõ määnegi lambaliha, tuu oll’ piniliha!» No sõs oll’ naaru ja nall’a ku pall’u.
Pleschi Aino
Rõugõ khk
Munnõga turuh
Vanaimä kõnõl’, kuis tuul aol, ku tä viil väikukõnõ oll’, es saa kostkiltki rahha. Normi olliva kah viil: munnõnorm, võiunorm, esiki tsianaha pidi normis viimä. A mõni muna iks tsilku turu tarbõs kah.
Turgu käüti vanast Leevilt Varõstõ küläst Võro liina. Ega sõs buss es käü, oodõti, ku tull’ mõni veoauto.
Ütskõrd saiva vanavanaimä vanaimäga kah niimuudu Võrolõ turu pääle. Inemiisi oll’ pall’o, kes turgu lätsivä. Üts Jette-nimeline naanõ oll’ kah. Täl oll’ korv kuh’aga munnõ täüs.
Vanaimä es saa arvu, kuimuudu nä sääl ülepää püssevä. A nigu Jette uulidsa pääle sai, sattõ üts munakõnõ korvist maaha ja õkvalt prõksti katski. Jette kai väega õnnõdu näoga ni ütel’: «A 49 tükkü jäi!» Tuu pääle sattõ viil üts muna ja õkva vedelä mua sisse. Seo jäi terves! Jette pühkse undruguhannaga munakõsõ päält mua maaha ja pandsõ tasaligult tõisi mano korvi.
Turuh saadi kaubast vallalõ. Tagasi tulti jalaga Poori rihe mano ja naati jälki autit uutma, et kodo saia.
Kärbla Rasmus
Vilustõ põhikooli 3. klass
Räpinä khk | | | | | Koha Priidu tsehkendüs | | | Hää müüjä
Tuu lugu oll’ Urvastõn vast aastal 1957, ma olli vana nii 13 ümbre. Mi külän inämbüs perrit peivä tsiku ja käve Pihkvan põrssit möömän. Mu imä kah.
Ütskõrd õkva inne müümä minekit nakas’ imäl nõna verd juuskma. Kuigi es jää perrä, a veoauto oll’ uutman. Ma paksõ sõs hinnäst.
Naabrimiis Juusvardi Elmar kutsõ imä kavvõmbalõ ja ütel’: «Taast no mõni müüjä, tulõ iks esi.» A imäl oll’ nii halv, et tä saatsõ minnu.
Pihkvan tull’ vällä, et mu naabrimiis es mõista vinne keelen üttegi sõnna. A ma olli koolin opnu ja ütli kõik hinna ilustõ är. Lõpus olli mul kõik põrsa müüdü ja jõudsõ naabrimehe põrssit ka avita müvvä.
Tagasi sõitõn es jõvva naabrimiis minnu kittä ja ostsõ mullõ tii päält poodist kats suurt sokolaati.
Paidre Helgi
Urvastõ khk
Laadarongikäügih
Vinne aol peeti Võro laata Rannatarõ platsi pääl. Laat alas’ kostümeeridü rongikäügiga läbi liina laadaplatsi pääle. Et inemiisi rongikäügih rohkõmb olõsi, andsõ koopõratiiv egäle ossavõtjalõ lua osta neli miitret velvetrõivast, mis parasjago väega mooduh oll’.
Et latsilõ püksirõivast vaia, otsustimi sõbrannaga, et läämi, teemi sutt ja Punamütsükeist. Soe jaos saimi pikä halli pulstunu karvaga vesti, poodist maski ja hanna jaos painutimi traati, mähemi ümbre jõupapõrd ja üte karvadsõ nahatükü. Punamütsükeist oll’ lihtsämb tetä: verrev põll, valgõ pitsiga mütsükene, korv, kausiga koogi ja moosipurk.
Kokko saadi laadahummogu koopõratiivi kontori man. Sõbrannat es tulõ, tuu saatsõ soes uma poja Kulno. Orkõstriga iihotsah naksi maskeeridü kujo läbi liina laadaplatsi pääle liikma: kats rätseppä (kõndmisõ päält traagõldiva pükse kokko ja pruuvsõva jalga), eidekene uma kitsõga, mustlanõ ilmadu suurõ naasõga (kedä tahtsõ laaduh vähämbä vasta vaihta), vanatütrik latsõkäroga (käroh roosa mütsü ja jakiga kass), vanakraamimüüjä käroga ja viil pall’o muid tegeläisi.
Lõpp-piätüseh naksi laadakõrraldaja otsma säändsit, kiä Rannatarõ katusõ pääl olõsi tennü väiko etteastõ. Suurõmb osa lasiva tuu jutu pääle jalga. Tahtsõ kah är minnä, a Kulno es lasõ. Ütel’, et üts väikene nali tulõ iks är tetä.
Susi tegi üte vägevä ulgmisõ, sis süvä kumardusõ ja lõbusa tervitüse. Kõnõl’ viil, et laatu sai tä tuuperäst, et vahtsit pükse oll’ hädäste vaia, et om kuuh Punamütsükesega, kellel korvih kõgõ kuuki ja muusi, ku saa, sis ost viil laadust kiholasõrasva, tsirgupiimä ja jänesekäpä õlli. Lõpõt’ sis jutu, istsõ maaha ja nakas’ kuuki ja muusi süümä.
Ma sopõrdi kah ütte-tõist, ku äkki susi saistas’ pistü, haardsõ kidra ja nakas’ mängmä ja laulma nal’alaulõ. Rahvalõ miildü, plaksutaminõ oll’ äge.
Meil nakas’ tüü mant är küsüt aig otsa saama. Susi tegi rahvalõ viil säändse süvä kumardusõ, et lei lõvva vasta saapanõnna ja kihva saiva haigõt. Ruttu oll’ vaia hambatohtri mano juuskõ (tüüle tagasi). Susi ütel’ viil, et ku tagasi tulõ, näütäs latsilõ laadaplatsi pääl, kuis piiru palotõdas.
Läti Vaike
Põlva khk |
|
|
|
