 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Plado Steven Afganistanin kaarti uurman.
Pilt eräkogost | | | | Sõan käümine tege mehe kimmäs | | | Leimanni Eve
««Kevadtorm» võtt kokko kõik, midä sõaväen opatu om, a peris sõa läbielämisega Afganistanin tuud iks võrrõlda ei saa,» hindas Võro liinast peri vanõmbsiirsant Plado Steven (26), kiä tull’ minevä aasta lõpun Afganistanist tagasi.
Seo kuu sõitsõ Afganistanist kodo viimäne punt Eesti sõamiihi. Tõnõ punt sõitsõ missioonilõ Kesk-Aafrikahe. Pall’o pidävä vällämaal sõdimist raha ja inemiisi raiskamisõs, a Steven arvas tõistmuudu.
Esi kats kõrda «Kevadtormi» oppusõl käünü sõamiis hindas, et missiooni-mehe omma hää välläoppaja. «Kes om peris sõan olnu, tuu mõist närvipingest jako saia. Tä tiid, midä tähendäs peris tulõ all olla,» kõnõlõs Steven. «Sõan käünü mõist esi otsusta ja vainlasõ plaanõ är arvada. Hää, et seol «Kevadtormil» saa tõisi riikega kuuntüüd tetä, tuu om kimmäs kogõmus.»
Afganistanin oll’ tuud kuuntüüd viil inämb. Eestläse jäivä tõisi siän silmä hää ettevalmistusõga. «Hädäga saa Eesti sõamiis egä sõariista ja sõidumassinaga toimõ, a suurõ riigi omma ummi sõamiihi niimuudu opanu, et kuulipritsi takast miist granaatõ hiitmä ei panõ,» seletäs Steven.
Siski lei edimäne peris tulõvahetus Steveni pään platsi kõrras puhtas. «Vaia olõs olnu kõrras pääd üles nõsta, et laskmiskotusõst arvo saia ja vasta laskõ, a taha es kuigi,» tunnistas tä. «Vaimsõt tukõ oll’ sis vaia ja ildampa kah. Mi punt oll’ õnnõs aoteenistüsest pääle üten olnu, tuu avit’ vast rohkõmb, ku psühholoog olõs avitanu.»
Uskmalda pall’o õnnõ
«Mässäjide silm oll’ sõaväeläisi liikmisel iks kõik aig pääl,» jutustas Steven Afganistani kotsilõ. «Nä sõidi tsiklidega, tundsõ maastikku. Päävä algusõn kaiva ja pruuvsõva. Harilikult lääki es kavva, ku jo laskmist kuulda oll’.»
Ku sõamehe pidi kõrbõn üüd olõma, sis püüti näile iks granaatõga «Hääd üüd!» suuvi. Mõni sai granaadikildaga põskõ piten kah…
Ütekõrra tetti Steveni jago poolõs: osa miihi nakas’ puhastama kotust, kon üüd olti, tõsõ lätsi soomusmassinaga soomusgrupiga üten. Jää es tuu mässäjil nägemäldä.
«Granaadihiitjäga ründämine alas’ kipõlt ja väega täpsäle, a õnnõs sattõva granaadi iks miihi ette ja vaihõlõ, nii et kiäki saa es külge,» kõnõlõs Steven. «A mi tõlk sai külh granaadikilda põlvõ. Tõnõ osa rühmäst tull’ pia soomusautoga tagasi ja ala julgõstõdi är. Täämbädse pääväni imestämi, ku pall’o meil õnnõ oll’ …»
Õnnõlikult lõppi ka Steveni kõgõ viimäne opõratsiuun Afganistanin. Kõrbõst löüti hulga ärkäkitüid sõariistu ja sõamuuna. Ku sõamehe noid är tuuma lätsi, jäivä nä vainlasõ tulõ ala.
«Puultõist tunni tõimi tulõ all umma kraavi kõkkõ, miä sääl oll’ – sõariistu juppõ, muuna… Ruumami, kuuli lindasõ üle… Jätä es poolõlõ kah, kõik tõimi är. Õnnõs läts’ tuugi kõrd. Vast tuu iist sai ma perän avvotaso kah. Õnnõ piät sõan olõma, ja meil oll’ tuud iks uskmalda pall’o!»
Kultuuriga piät rehkendämä
Steven kitt, et paikligu kultuuri ja keele oppus oll’ näil kõva. Paikligu rahvaga oll’ vaia kõik aig häste läbi saia. «Edimäne miis oll’ iks külävanõmb, kelle mano minti, ku midägi teedä saia taheti,» ütles Steven.
A afgaani tiidvä, et sõaväeläse piät näide säädüisiga rehkendämä, ja käändvä tuud sakõstõ hindä kasus. «Või ei võõras miis näide naisi pääle kaia, naisi või läbi otsi õnnõ tõnõ naanõ,» seletäs Steven. «Nii tükiti naisi sõariistu vidämises tarvitama. Ka elämise läbiotsmisõ aol hoiti naanõ üten tarõn, nikani ku tõisi läbi otsiti. A ku naanõ sis umma tarrõ viidi, saa es kimmäs olla, et tä uma burka all sõariista üten es vii.»
Sääl kasvatõdas ka pall’o narkootikit. «Toorõst oopiummi löüdsemi ja häötimi tonne viisi,» kõnõlas Steven. «Löüdsemi ka narkolaborit.»
Kalõvipoja-ramm jääs silmä
Steven märgotas, et teno missioonõlõ om Eesti lajan ilman silmä jäänü.
«Eestit võetas tõsitsõlõ: eestläse omma julgõ ja ajasõ asjo uma Kalõvipoja rammuga,» kõnõlas Steven. Tuu avitas meil kipõlt NATO tukõ saia. No omgi NATO saatnu Ämari linnubaasi neli Taani häötämislinnukit.
Steven murõhtas veidükese tuuperäst, et missiooni lõpõsõ är ja sõakogõmusõga inemiisi olõ-i pääle tulõman.
Eestläse hinda-i timä meelest kaitsõväeläse ammõtit. «Torisõtas, et massumasja raha iist käüdäs mõtsan ja ostõtas patronnõ,» muigas tä. «No tuu, mis Ukrainan sünnüs, vast om inemiisi mõtlõma pandnu…»
«Ma esi olõ luuduslähküne inemine ja mullõ istus sääne elo, kon «velle» olg ola kõrval toimõndasõ,» seletäs Steven tuud, miä tedä kaitsõväeläse elo man köüt.
Tä taht saia korgõlt koolitõdus kaitsõväeläses ja läts’ õkva pääle Afganistanist tulõkit koolipinki. Kuul om Kaitseväe Ühendatud Õppeasutus (maaväe ala). «Missioonilõ lääsi õkva vahtsõst, ku saasi,» om tä kimmäs.
Päält Võro Kreutzwaldi gümnaasiumi lõpõtamist joudsõ Steven oppi Tarto Ülikoolin aasta IT-d ja tõsõ eripedagoogikat, a sis kutsuti Kupõrjanovi pataljonni aigu tiinmä.
«Ku lepüt tuuga, et nigunii piät aoteenistüsen olõma, sis tulõ tuust võtta nii pall’o, ku and,» härgütäs Steven nuurmiihi aoteenistüst hindä kasus püürdmä. «Ma sai oppi ka lahingukoolin aspirandi kursusõl reservohvitseeris, nii et sai joba rühmä kaptõnis.»
Tekkü ka uma punt, kellega üten Scoutspataljonni astuti ja üten Afganistani missioonilõ minti.
Ummamuudu plaan
No otsust’ Steven üte ummamuudu «tembu» tetä. Tä taht kõndi Helsingist Euruupa kõgõ põh’apuulsõmbahe tippu, Norra Nordkappi Knivskjelloddenihe (1600 km).
Minevä kuu edeotsan kõndsõ tä päält 500 km Ouluni. «Alosti varravõitu ja põh’an läts’ pall’o külmäs,» seletäs Steven. «Lämmämbäl aol taha säält edesi minnä, kost poolõlõ jäi, ja iks Nordkapini vällä kõndi.» |
|
|
|
