| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| Vahtsõt muudu agrotehniga | | | Oll’ illos urbõkuu pühapäävähummok. Pikuti viil sängüh, ku kiäki joba ronõ sisse ilma koputamalda – naabrimiis Villem, kiä ei tunnista viisakusõ- ja muudsa ao värke, nigu timä ütles.
«Sa viil makat! Päiv paistus joba p…» Villemil oll’ määnegi kimmäs mõtõ: tä võtt’ mu künnärpääst kinni ja kisk’ üle läve vällä.
Aiamaa kõrval om maahajätet söödüriba, mis oll’ kõrrast mügrämüttit täüs aetu.
«Anna taa mullõ!» ütel’ Villem. «Mõtlit vanah iäh viil põllumehes naada? Kost sa keväjä künnümehe saat?» ütli vasta.
Tä es lausu sõnnagi. Võtt’ karmanist kanamunasuurudsõ kardoka vällä, tougas’ jalaga mügräunikul har’a maaha, nii et säält mulgukõnõ paistu, ja tsusas’ sinnä kardohka sisse. Tougas’ saapanõnaga mulda pääle.
«Nii ilma suurõ kululda tahagi ma timahavva kardoka maaha panda. Ja jaanipääväs om mul värski olõmah. Või sullõgi keedüse anda!»
Midägi inämp ütlemäldä läts’ Villem minemä. Mu hummokunõ tujo jakku terves pääväs nigu sis, ku umal aol ilosat tütärlast tiid pite minemän olli nännü.
Pressi Heldur |
|
|
|
